Krister Paris: Mõrtsukatöö Moskvas - Donbass, mitte Maidan
Maidani asemel tuli Moskvasse Donbass, kirjutab oma kommentaaris Novaja Gazeta arvamustoimetaja Kirill Martõnov. Ta viitab protestimarsile Ukraina sõja vastu, mida otse Kremli müüride all tapetud Boriss Nemtsov pidi pühapäeval organiseerima. "Tahaks, et sellest ei kujuneks leinamarssi," oli Nemtsov ise öelnud, pidades kadunukese all küll silmas Vene demokraatiat laiemalt. Ent lasud Suurel Kivisillal viisid Vene poliitilise süsteemi uude tundmatusse keerisesse.
Martõnoviga saab üksnes nõustuda. Kui putinistid millegagi uhkeldada võisid, oli selleks stabiilsus. Kirjutamata reeglite järgi hoidus võim otsesest vägivallast. Opositsiooni miitingutel kasutati kumminuia harva. Vastalisi poliitikuid võis 15-ks päevaks naridele visata (just nii võttis ühe aastavahetuse hiljuti vastu ka Nemtsov), nende pressikonverentse laiali lüüa, neid mõnitada, ähvardada ja kohtuhagidega vastu maad suruda. Opositsioonisaadikud võis Riigiduuma enamuse otsusega parlamendist välja heita (!). Ent Venemaal poliitikuid nende veendumuste pärast ei tapetud. Ajakirjanikke küll, aga need pole Venemaal kaugelt sama kategooriaga.
Neli Boriss Jefimovitši selga tunginud kuuli purustasid selle vaikiva turvatunde. Polegi tähtis, kas käsk Nemtsov likvideerida tuli Kremllst või võrsus mõte ta maha kõmmutada üldisest vihkamisest, millega võimud on ühiskonda viimase pooleteise aasta jooksul järjekindlalt täitnud. Ühel või teisel moel on Nemtsovi surmas süüdi praegune Venemaa režiim. Tapmine nii sümboolselt Moskva südames, mis lihtsalt kubiseb politseinikest, presidendi turvateenistuse FSO töötajatest ning küllap ka märkamatutest turvaseadmetest, näitab et ründajad tundsid end karistamatult. Ei maksa lasta endale puru silma ajada ka sellest, kui õiguskaitseorganitel õnnestub keegi „paljastada" - triangel Anna Politkovskaja mõrtsukate otsimise ümber näitas ilmselgelt, mida taolisest näitemängust arvata.
Lõputult motiive
Muidugi on vara öelda, mis võis olla Nemtsovi tapmise kõige tõenäolisem motiiv. Ta oli andnud neid piisavalt. Kas tõesti vastuseis Ukraina sõjale - nagu Nemtsov ise veel sel kuul Sobesednikule antud intervjuus mainis („Kardan, et Putin käsib mu tappa"). Või see, mis on Putini Venemaal osutunud alati kõige ohtlikumaks: liiga lähedane pilguheit meetoditele, kuidas kollektiivne Putin riigi naftarahasid oma tasku kandib. Oli üheks Nemtsovi „kaubamärgiks" ju mitmete Putini klanni korruptsiooni detailselt paljastanud kogumike väljaandmine.
Küll tekitab kildudeks lennutatud arusaam poliitika ja mõrtsukate lahus hoidmisest väga muret tekitavaid küsimusi Venemaa lähitulevikust. Oli see kõigest hoiatuslask, mis peaks sundima teisi Putini kriitikuid taganema? Või veel tõsisemalt: märguanne sellest, et lõukoerad on lahti lastud ning Kremli väärastunud mängudes tuleb Nemtsovil mängida veel tapetud Kirovi rolli? Selle kõike piire ületava sammu taustal jääks kogu järelejäänud opositsiooni, vastaliste ajakirjanike ja muidu ebamugavate inimeste likvideerimine (mitte otseselt, aga „viisakalt", pikaks ajaks kolooniasse mädandades), peaaegu märkamatult.
Või kas suudab Nemtsov oma surmaga ühendada ehk killustunud vastasleeri Putinile? Moraalne võim on praegu tugevalt nende poolel. Venemaa ajalugu manitseb aga ennustama pigem kõige mustemaid stsenaariume. Lühiperspektiivis võidutseb jõud. Ainult et survekatlal nimega Venemaa sulges Nemtsovi tapmine viimase kaitseventiili. Head ei tähenda see isegi Putinile, Venemaa naabritest rääkimata.
