Mida ma ootan suurelt valimisdebatilt vol.1? Tarand: saatekülalised, unustage need refräänid ja salmid! Kuulake küsimust!

On küsitav, kas valimiste eelõhtul, ajal kui kommertskanalid näitavad vaadatavaid filme ja seriaale, on mingit mõtet ajada prozektorite kuumusse kuus isas-isendit, kes kujutavad ette, et just nemad võiksid moodustada järgmise Eesti Vabariigi valitsuse.

Ma ei oska nimetada mitte ühtegi isikut Eestis, kes teeks oma valimisotsuse selle põhjal, missuguseid prille kannab Mikser, lipsu Helme või soengut Rõivas. Veelgi enam – ligi kolmandik valijatest on ju juba ammu hääletanud, peamiselt e-valimistel, s.t. eeladatavat osalust arvestades pooled.

Mida siiski ootaksin sellest telesaatest? Sooviksin saatejuhtidelt nutikat improvisatsiooni, selmet tekstiprompterist maha vuristada toimetatud küsimusi. Järelküsimuse (follow-up) resoluutsust tahaks ka.

Saatejuhid peavad arvestama Hannes Võrno hiljutise kogemusega: teie vastas on hästiprogrammeeritud masinad, kes kõigutamatus rahus korrutavad oma päheõpitud loosungeid, ettevalmistatud pilkeid ja nükkeid konkurentide suunas ning kes ei ole saateks valmistudes kordagi kavatsenudki tegeleda küsimustele vastamisega. Vastupidi – nad kujutavad ette, et kuskil hõljuvad veel sajad tuhanded hääled, mida nende näomoonutus või hääletoon suudab imelisel moel mobiliseerida.

Sestap ootaksin saatekülalistelt inimlikkust. Unustage need refräänid ja salmid! Kuulake küsimust! Ning teile eraldet napi ajaraami sees visandage, mida peaks ja mida saaks teha. Võimalusel ka vastake küsimusele: kuidas täpselt seda teeksite. Respekteerige ka oponente, vähemalt sedavõrd et ei kraaksu teineteisele vahele. Sest nii respekteerite neid väheseid vaatajaid, kes heli ebaselguse korral ei saa seda natukestki mõista, mida te pakute.