Sirje Endre Eesti Kongressist: kuidas Kaido Kama lisas meie põhiseadusesse kõige olulisema lause
Tagasivaates Eesti Kongressile meenub mulle kõige enam 1991. aasta 19. august. Läksime EK delegatsiooniga, kuhu kuulusid Tunne Kelam, Enn Tarto, Vardo Rumessen ja mina, Toompeale, et koos Ülemnõukogu esindajatega teha valmis otsuse eelnõu Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise kohta. Ühisotsuse koostamine kestis kaks ülitihedat päeva. Koostöö ei sündinud kergelt, oli vääritimõistmist, solvumisi, tuska, tülitsemist. Mõnigi ülemnõukogulane küsis meilt: „Aga mida te õieti mõtlete selle all, et riik tuleb taastada õigusliku järjepidevuse alusel. See on ju ainult sõnamäng?!” – Ülemnõukogus oli inimesi, kes kindlasti väga heast tahtest ja omaenese tarkusest tahtnuks Eesti Vabariigi iseseisvuse välja kuulutada, sest see kõlab uhkelt. Iseseisvuse väljakuulutamine tähendanuks aga uue riigi loomist ja kõigi siinelavate isikute automaatselt kodanikuks saamist (hõlmates ka võõrriigi sõjaväelasi).
Eesti Kongress kaitses põhimõtet, et riik tuleb taastada juriidilise järjepidevuse alusel, sest Eesti Vabariik oli de iure olemas 1918. aastast ja Nõukogude anneksioon seda fakti väärata ei suutnud. Riigi rahumeelse taastamise sihiga silme ees alustasid 1989. aastast peale loodud kodanike komiteed EV kodanike registreerimist rohujuure tasandilt – riigi taastamine pidi põhinema kodakondsuse järjepidevusele. 24. veebruaril 1990 toimusid Eesti Kongressi valimised. 1990. a 1. märtsiks oli end registreerinud 790 tuhat EV kodanikku ja üle 60 tuhande kodakondsuse taotleja. Eesti Kongress tuli oma I istungile kokku 11. märtsil 1990, viimane, X istung, toimus 26. septembril 1992.
Mis on Eesti Kongressi tegu ja tähendus? Ajateljel on tal väga tugev side iseseisva Eesti Vabariigi loomisega 1918. aastal ja Tartu Rahulepinguga 1920. aastal. Eesti Kongressi eesmärk oli Vabadussõja võiduga loodud rahvusriigi taastamine. Kongressi filosoofilise tähenduse otsimine viib mõisteteni missioon, vaimne kultuuripärand, hariduspüüe, ühistegevus, sallivus, töökus, jah, ka vabaturumajanduse esimesed võrsed. Kongressist sai taasloodud riigi poliitikakool. 464 delegaati esindasid peaaegu kõiki Eesti valdu / kihelkondasid, 35 väliseesti saadikut aga kõiki eestlaste asukohamaid maailmas. Paljudest EK liikmetest said hiljem ministrid ja Riigikogu liikmed.
Kongressis õpiti üheskoos töötamist kõrgeima riigivõimu kandja, kodanike esinduskoguna. Lugedes kongressi dokumente, on üllatav, et juba esimesel kolmel istungil 1990. aastal võeti vastu otsused peaaegu kõigis riigielu ja kultuurielu olulistes küsimustes. Eesti Kongressi iseloomustas võime olla riiklikult loov. Ka täna võiks kodanikualgatusest saada riiklik looming ehk sisend Riigikogu seaduseloomesse, ent jälgida tuleb, et ei langetaks populismi lõksu. Oleks ideaalne, kui rahvaalgatuse seaduslik rakendusmeede on põhjalikult läbi kaalutud ja kaugelevaatav.
Kuivõrd on aga kodaniku hääl tänases Riigikogus esindatud? Igatahes mitte sel kujul nagu Eesti Kongressis. On huvitav, isegi saladuslik, mil moel suutsid kodanike komiteed lühikese ajaga kaasa haarata kogu maa? Kas on tegemist samasuguse nähtusega, nagu laulupidu, mis ühendab noori ja vanu, minevikku ja tulevikku? Ka 1991. aasta 19.–20. augustil ulatasid Eesti Kongress ja Ülemnõukogu lõpuks teineteisele käe. Tõsi, selleks oli tarvis Vene tankiroomikute kolinat, et Toompeal ühel meelel ja vähimagi kõhkluseta taastada oma riik.
Otsides kodaniku häält nüüdisaja Riigikogus märkame ebavõrdset kohtlemist. Ülevaatamist vajaks nii valimisseadus kui ka mandaatide jaotus. Pole õiglane, et Tallinn võtab kolmandiku saadikukohtadest, jättes maapiirkonnad vaeslapse ossa. Ei, ei mõtle sugugi, et Riigikogus peaks rohkem saadikuid olema, neid on just parasjagu. Pigem kordaksin üle teadaoleva: inimesed üle maa tahavad, et neid kuulataks ja võrdselt kaasataks ning et seaduseandja arvestaks rahva arvamusega. Kindlasti on see väga oluline.
Kuidas kodaniku hääl võis veerandsada aastat tagasi Toompeale jõuda erakordses küsimuses, selle kohta iseloomulik näide. Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu poolt pariteetsel alusel asutatud Põhiseaduse Assamblee hakkas 1992. aastal juba oma tööd lõpetama, kui assamblee liige Kaido Kama ütles: „Hei, pidage...” Või umbes midagi niisugust. Põhiseaduse preambulas on üks rida, mida enne Kama hüüatust ei olnud, ei olnud seda olemas ka 1938. aasta põhiseaduses. Selleks on säte riigi suurimast ülesandest. Eesti riik on loodud selleks, et ta: „peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Kama oli 1992. aasta talvel kokku saanud oma vana sõbra, legendaarse metsavenna Alfred Käärmanniga. Alfred küsinud Kaidolt, et kas siis tõesti te seda mõtet põhiseadusesse kirja ei panegi, et Eesti riik on loodud eesti rahva jaoks ja peab tagama rahva ja eesti keele püsimajäämise.
Eesti Kongress oli teatavas mõttes kodanike üleilmne rahvakogu, keda tõi kokku ühine suur vabaduspüüe. Filosoofist sõber ütleb, et vabaduse kõige põhilisem alus on headus. Vabadus ei ole lippudega lehvitamine ja hüüdlaused. Vabadus on argitigedusest lahtiütlemine. Laimavad ütlemised ja õelad ärapanemised lammutavad vabadust ja röövivad inimeste energiat. Vabadusel on täna täpselt samasugune sisu nagu 25 aastat tagasi – uskuda, unistada, armastada, kanda endas headust.
Aga kes ta siis ikkagi oli, kes on vabariigi taastamise ja Eesti Kongressi epopöa peategelane? Vaatepunkt, kes mida ütles või kuidas talitas, polegi tähtis. Peategelane oli rahvas.
