Rein Ruutsoo: USA tegi Vabas Euroopas töötanud Toomas Hendrik Ilvesele peapesu Eesti Kongressi toetamise eest - kongress ei saavutanud midagi!
Kõige lihtsakoelisem viis selle küsimusele vastata oleks nn kontrafaktuaalne arutlus teemal „ milline oleks olnud Eesti vabanemistee, kui Eesti Kui Eesti Kongressi poleks üldse sündinud? On ju nii, et Leedus seda ei tekkinud ja Läti Kodanike Kongress roll jäi õige pisikeseks. Ometigi on kõik Balti riigid täna samal joonel: NATO ja Euroopa Liidu liikmed. Teiste sõnadega; meie saatuskaaslased on olnud niigi edukad.
Eesti lähiajalugu on püütud näha kahe kogu – Eesti Kongressi (ERSP) ja Ülemnõukogu (Rahvarinne) põhimõttelise vastasseisuna. Esimene tahtnudki autonoomiat või mingit kolmandat vabariiki, teine aga nõudnud restitutsiooni. Sedalaadi väidete eeldus on, et ühed eestlased tahtsid olla Moskva orjad ja kupjad, teised aga vabad inimesed. Poliitikasse sattunute seas on igasuguseid, kuid millegi pärast toetasid eestlased kuni taasvabanemiseni ülekaalukalt Ülemnõukogu.
Teiste sõnadega manipulatsioonide asemel ajalooga ei näe uurija inimesi rumalate enesekahjustajatena, vaid ratsionaalsete kaalutlejatena. Kõik valikud toimuvad konkreetses ajas, ja peamine on soov oma olukorda parandada. Meenutagem - Eesti iseseisvuse taastamise juurde jõudis ka ERSP ENSV kodakondsuse nõudmiselt ja suveräänsusdeklaratsiooni toetamiselt!
1989 aasta kevadeks olid kõigi eesti-meelsete jõud ühel meelel, et MRP pakt kui okupatsiooni üks juur tuleb hukka mõista. On paraku tähelepanuväärne, et kui 1988 aasta sügisel viis Rahvarinne MRP-ARG läbimurdelise algatuse Hirvepargist suuremale foorumile viia, algasid süüdistused „ülevõtmises“. Et ERSP otsene panustus nii Balti ketis kui MRP tühistamisel Moskvas jäi tühiseks, oli nende valik. Veel enne Eesti Kongressi tunnistas perestroika-eelne valitud Ülemnõukogu Eesti 1940 aastal okupeerituks ja nn valimised tühisteks. 2. veebruaril 1990 nõudis ENSV kõigi rahvasaadikute esinduskogu Eesti Vabariigi taastamist.
Teiste sõnadega, Eesti Kongressi kokkukutsumise ajaks oli juba konsensus, et Eesti Vabariik annekteeriti ja edasine arengutee on täielik iseseisvus. Seejuures otsustas Eesti rahvas aga ellu kutsuda nii Ülemnõukogu kui Eesti kongressi!
Eesti Kongressi tegevuskava
Eesti Kongressil põhidokument oli tegevuskava „Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisel“. Aluseks rahvusvahelised läbirääkimised seekõige suurriikidega. NSV Liidu valitsusele pidi meie nõudmised esitama Eesti Kongressi poolt volitatud esindus, kes okupatsiooni ja anneksiooni lõpetamise teel taastab Eesti vabariigi „Tartu rahulepingus määratud piirides“. Eeldati „rahvusvaheliste vaatlejate osalemist ning „rahuvalvejõudude kontrolli“. NSV Liidult nõuti kompensatsiooni okupatsiooni ja anneksiooni kahjude eest. Nende nõuetega kogu kava ka ammendus!
Kuidas tuua tuumariigi kindralid Eesti Kongressiga ühe laua taha? Mis tingimustel sekkuks ÜRO Julgeoleku Nõukogu alalise liikme (NSV Liidu) asjadesse? Kas suuriigid on nõus rikkuma suhteid Lääne-sõbraliku Gorbatšoviga? Kas taasühendamist igatsev Saksmaa riskib oma eluiste huvidega? Tõsiasjaks jääb, et mittetunnustuse juurde jäänud USA tegi tollal raadios Vaba Euroopa töötanud Toomas Ilvesele peapesu Eesti Kongressi toetamise eest (mittetunnustamisest sai pelk „külma sõja episood“). Kuidas ka poleks sümpaatia-avaldustega, on nii, et Eesti Kongress ei saavutanud järgnevail aastail mitte vähimatki tunnustust.
Mitte ükski riik ei tahtnud ohustada perestroikat (tollane NSV Liit oli kordi võimsam kui tänane Venemaa). Et kongress kava oli absoluutselt utoopiline konstruktsioon, see pidi kohe olema silmaga näha ja järgnevad aastad vaid kinnitasid seda. Pole vähimatki märki, et Moskva oleks teinud Eesti Kongressi märkama. Arnold Rüütli tagasivaateis vaid mainitakse, et Eesti Kongressi dokumendid edastati Gorbatšovile. Selge, et Moskva ei saanud mitte mingil viisil viidetki okupatsiooni tunnustamisest. Selle juurde on jäädud tänaseni!
Vältimatu ummik
Kuid tõsiasi on et rahvas valis Eesti Kongressi erakordse innuga. Selle kokkukutsujad said hakkama hiigelülesandega. Edu põhjuseks oli aastakümneid küdenud unistus: siia asustatud tsiviilgarnison ei saa enam meile oma tahe peale suruda, Eesti dekoloniseeritakse ja kahjud hüvitatakse. Need olid Eesti Kongressi ideoloogia kõige aluspanevad aga samal ajal kõige haavatavamad punktid. Nendega poleks mitte mingil tingimusel nõustunud mitte ainul Moskva, vaid ka Lääs. Jugoslaavia kodusõja taustal ähvardas Baltimaid, kus ca 40-50 protsenti elanikest jäävad ettenähtavas tulevikus suurriigi kodanikeks, vähemalt sisekonfliktid. Riikide piiride nihutamine oli aga absoluutne tabu. 1990 aasta märtsis iseseisvaks kuulutanud Leedule selgitasid Washington, Berliin, Pariis jt järjekindlalt üht: vabaduse võtmed on Moskvas!
Kongressi pärand
Täna elame taas vabas Eestis. Kodanike komiteede liikumise tulemuseks peetakse ühelt poolt vabadusliikumse lõhestamist. Teiselt poolt aga leitakse, et ilma komiteede surveta poleks Ülemnõukogu taastama Eesti Vabariiki asunud. Nähtavasti oleks nii mõnigi protsess kulgenud teisiti. Kuid MRP tühistamise järel Moskvas 1989 detsembris oli ainuvõimalik tee taasiseseisvumine.
Eesti Vabariigi taastamise aga tegi võimalikuks uskumatu ajaloo kingitus: NSV Liidu lammutanud nn augustiputš. 1991 aasta kevadeks oli kõigile olnud selge, et ilma nn koloniste kaasamata pole iseseisvumine võimalik. Leedu verine jaanuar osutas, et ka tankid on varuks. Eesti Kongress nägi väljapääsu uue organi Taastava Kogu valimises. Selles anti koht ka „kolonistidele“ Plaan oli muidugi jälle utoopiline. Aga peamine on tõsiasi, et Eesti Vabariigi restitutsiooni lükkus aastate taha. Selle võimalust ei näinud Läänes keegi, enne kui 18. augustil selgus, et Gorbatšov on „haigestunud“ . Võim oli tänaval!
Eesti Kongressi poolt okupatsioonivõimude haldusorganiks tunnistatud Ülenõukogu häältega 20. augustil - Eesti Vabariigi taastatuks kuulutmine andis kongressile ideoloogiale uue võimaluse. Endist NLiitu enam polnud. Moskva seati lihtsalt fakti ette, Jeltsiniga sõlmitud leping aga võimaldas eritõlgendusi.
Eesti Kongressi valmistatud pinnaseta oleks restitutsioon kulgenud keerukamalt (ehkki Lätis läks kõik lähedases võtmes). Võimuvõitlusse sekkunud Kongressile jäi annektsiooni viimasel aastatel väga vastuoluline roll. Siiski, Kongressi panus oli rahvusradikaalsemate jõudude Eesti poliitikasse toomine, konservatiivsemate kihtide koondamine. Koos sellega Eesti poliitiline maastik rikastus. Kokkuvõttes teenis see demokraati arengut ja seletab näiteks taasiseseisvunud Eesti ja Läti oluliselt erinevat parteipoliitilist maastikku.
