Tegemist võib olla ka Vene ajaloos varasemast tuntud nähtusega, mida Boriss Uspenski on oma suurepärases artiklikogus „Vene kultuuri jõujooni“ nimetanud tsaarimänguks. Seda ei mänginud üksnes isehakanud, vaid ka tsaarid ise. Nii nimetas Ivan Grõznõi näiteks 1567. aastal tsaariks oma vanemtallimehe bojaar Ivan Fjodorovi, tappes pärast ümberriietatud tsaari oma käega. 1575. aastal langeb sama au osaks Simeon Bekbulatovitš, kes hakkas valitsema „zemtštšinat“, samas kui Ivan asus valitsema „opritšninat“ (eemalseisev, eraldiolev – eesti keeles).

Tsaarimängu harrastas ka Peeter I, määrates 1695. aastal keiserlikuks vürstiks Fjodor Romodanovski.

Ja 1941. aastal tuli siis Stalin. Meenutagem, et osa kaasaegsest tsaarimängust võis olla ka 2008. aastal Dmitri Medvedevi saamine presidendiks. Võib-olla on tegemist nüüd etenduse uue vaatusega, mis sedapuhku ei pruugi järgida enam Vene konstitutsiooni. Aga nagu Vladislav Surkov on kunagi märkinud, saatis Venemaale Putini jumal. Sestap ei kehti enam maised reeglid.

Ent pöördugem siiski tagasi korraks küsimuse juurde, mis võib olla tsaarimängu – kui see ikka on seda – taga? Boriss Nemtsovi mõrv Kremli külje all? Ramzan Kadõrovi ambitsioonid? Venemaa majanduse pidevalt halvenev olukord? Seda me ei tea, teame vaid seda, et Vene ajaloos on tsaarid ennegi käitunud irratsionaalselt ja ennustamatult. Kui tohib tuua veel ühe ajaloolise paralleeli, siis pärast Ivan Groznõi surma 1584. aastal saabus Venemaale segaduste aeg (smuta)…