Ivo Känd: Kas tormame ka nüüd Toompead kaitsma?
“Toompead rünnatakse! Kordan, Toompead rünnatakse!” kumises Edgar Savisaar 25 aastat tagasi Eesti Raadio otse-eetris ajaloolised, loodetavasti kordumatud sõnad, kutsudes rahvast appi parla-mendihoone kaitsele. Toonased venelastest interliikujad tungisid punalippudega Toompea lossi õue. Ja rahvas tuligi appi…Kas tormame ka nüüd Toompead kaitsma? Oleme ikka sama patriootilised ja aatelised?
Lõppenud valimised olid kantud rahva ärkamisest. Ütlus vox populi, vox dei („rahva hääl on jumala hääl") on proportsionaalses valimissüsteemis lõplikult realiseerunud siis, kui jõutakse koalitsioonikokkuleppele ja lubadused jõuavad valitsemisprogrammi. Laiapõhjaline valitsus vastaks rahva ootustele, sest tugev mandaat võimaldaks olulisi reforme. Et jääda valijatele vähegi ausaks, kuid samas mitte sattuda lubaduste lukustatud vangi, peavad läbirääkijad arvestama, et 8 miljardilisest riigieelarvest umbes 5 % saabki vaid kasutada lubaduste täitmiseks, seega maksab täituv osa lubatud pudrumägedest veidi üle 300 miljoni euro.
Poliitilise maastiku põhijooned ei muutunud, kuigi uues Riigikogus on nelja asemel kuus erakonda, selgus tõsiasi, et ka kodanikuühiskonna pinnalt on võimalik vähese rahaga Toompeale jõuda. Vanad erakonnad ei suutnud adekvaatselt ära tunda rahva rahulolematust. Olukorda teravdas kooseluseaduse vastuvõtmine. See konflikt tõi protesti ja konservatiivsuse seguna Riigikogusse Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) ja üldine rahulolematus andis võimaluse Vabaerakonnale.
Geniaalne Reformierakond
Valimised võitnud Reformierakond (RE) tegi poliittehnoloogiliselt kaks geniaalset käiku: vastandudes Savisaarele ja vahetades koalitsioonipartnerit aasta enne valimisi. Iga kaasamõtlev eestlane jäi mõttesse, RE on küll arrogantne ja üleolv, kuid „mis saab siis, kui võimule tuleb Savisaar ?" Aasta eest, kui RE oli valitsusest IRL-i välja visanud, ei suutnudki IRL ennast enam koguda, jäädes kibestunult süüdistavaks. IRL-i nõrgestab läbirääkimiste laua ääres kehv valimistulemus, mille põhjustas elementaarne viga, sest kampaania ehitati üles põhimõttel „Juhan ja kanamunad või mitte keegi ..." IRL kaugenes kampaanias oma põhiväärtustest, ideoloogia ähmastus. Nüüd, kui väheneb toetus riigieelarvest peaaegu poole võrra, soovib valimiste kaotaja iga hinna eest pääseda poliitparketile tagasi. Kui IRL-i juhtkond kiiresti ei vahetu, hakkab see erakond lagunema, nagu kunagine Rahvaliit, neid päästaks ühinemine Vabaerakonnaga, kui ainult „uuskampsunid" ei karda, et „poistebänd" neist jälle üle sõidab. Seega on IRL-i paika panna kerge.
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) aasta tagune kõrge reiting kukkus koos valitsusvastutusega kolinal ning kirstunaelaks oli töövõimereformiga nõusolek, mis tegi sotsidele suurema karuteene kui kooseluseadus. Käimasolevatel läbirääkimistel sooviks nad koos Vabaerakonnaga midagi märgilist ehk näiteks riigireformi koos demokraatiapaketiga. Kui tugev aga on Vabaerakonna ühtsus? Veel ollakse vabad, sest neil pole seljataga Riigikogu lobiga harjunud toiduahelat. Juhtiv roll on küll kunagistel Isamaaliidu „kampsunitel", kuid neil puudub selgepiiriline ideoloogia. Kuna neid koheselt kaasati valitsusliidu moodustamisse, ei jäänud neil oma ühtse erakonna loomiseks aega ja on oht, et RE lagundab nad tulevikus suurte erakondade vahel.
Koalitsioonikõnelustelt eemale jäänud EKRE peaks nüüd tegutsema selle nimel, et ei pälviks äärmuslaste silti. Eesti riik ei saa endale lubada vastvalitud EKRE rüpest välja pudenenud kobamisi „natsismi positiivsetest külgedest"- meie riigi eesmärk on siiski meie enda julgeolek. Seega tuleb sellised hinnangud üheselt hukka mõista ja mitte ümber selle fopaa sogama jääda. Ka ei ole avalikus ruumis kohta EKRE primitiivse rahvusluse tumedatel impulsidel.
Süsteemne väljakutse
Eesti poliitika lähiaja süsteemne väljakutse on KE „salongikõlbulikuks muutmine," ei tohi unustada, et KE on ainus mastaapse poliitilise lõimumise kandja Eestis. KE võõrandumine viib lõpuks venekeelse partei tekkeni ning arvestades rahvusvahelist pingestunud olukorda, hakkaks see partei oma toetajate huve kaitstes radikaalselt sõjahüsteerijat õhutama, vastandudes omakorda RE -le.
Taavi Rõivas viis oma erakonna võidule, kuid kas ta suudab „teha Ansipit," kehtestades ennast erakonna tagatoas, seda näitab aeg. Eeldused on, aga kogemusi napib. Rõivas on jätnud sõnumi, et Eesti demokraatia on selleks liiga nõrk, et elaks üle RE lahkumise võimult. RE-l on valitsuse moodustamisega ees keeruline aeg, sest laua taga istub väga erinevate ideoloogiatega seltskond ja lõplik tõde pole see, mida rääkitakse, vaid ikka see, miks midagi räägitakse.
