Esmalt projekteerime, siis ignoreerime
Tallinna kesklinna Suur-Ameerika tänavale kerkib nn superministeeriumi hoone, mis sünnib arhitektuurikonkursi tulemustest mööda vaadates, silmas pidades ennekõike ja peaasjalikult hinnakaalutlusi. Kuid see, kas loodava maja arhitektuur on asukoha vääriline ja kuidas mõjutavad uued tornid linnaruumi, paistab olevat Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi jaoks vähem tähtis.
Me kõik võiksime oma raha rohkem kokku hoida. Miks tellida kallist prügifirmat? Odavam on puistata oma olmejäätmed metsa alla. Miks kasutada tasulist tualetti? Säästlikum on kükitada korraks pargipõõsa taha jne. Kultuur ja kasvatus ei lase elada kaaskodanike arvel, jätta nende nina alla oma sodi ja ekskremente. Ometi on neid lihtsam koristada kui kivisse raiutud rooja.
Kokkuhoid? Kas oleme nii rikkad, et lammutada heas töökorras kõrghoone?
Suur-Ameerika tänavale rahandusministeeriumi krundile plaanitava nelja ministeeriumi ühishoone projekteerimine algas 2007. aastal üsna positiivselt. Vana hoone uuendamiseks ja laiendamiseks korraldati arhitektuurivõistlus, mille tulemusel valiti neljast laekunud tööst välja Eestis tuntud arhitektide Martin Aunini, Martin Melioranski ja Marti Kahu lahendus. Kavand nägi ette olemasoleva hoone rekonstrueerimist rahandusministeeriumi jaoks ning uue torni ehitamist majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tarvis.
Uued kostilised
Vana maja rekonstrueerimise idee langes aga surve alla. 2011. aastal liitusid projektiga siseministeerium ja sotsiaalministeerium, kes soovisid samuti ühishoonesse kolida. Ruumi hakkas väheks jääma. Olemasoleva hoone konstruktsioon ei lubanud selle kõrgust tõsta, samuti leiti, et vana hoone ei võimalda ka küllalt efektiivset pinnakasutust ja sisekliimat ning selles on raske tagada soovitud energiamärgist.
Projekteerijaga sõlmiti uus leping, arvestades, et vana maja lammutatakse ja krundile kerkib kahest omavahel ühendatud uuest tornist koosnev hoone. 2013. aastal asendus siseministeerium ministeeriumide ühishoone projektis justiitsministeeriumiga ja projekti muudeti veel kord. Samal aastal valmis ka ministeeriumide hoone esimene põhiprojekt ja linn väljastas ehitusloa.
Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi puhul meenuvad laudaarhitektuuriga koolimajad.
Arhitektide liit kritiseeris toona teravalt vana ministeeriumihoone lammutamist. Arhitekt Ülo Ilvese projekteeritud hoone on 1970-ndatest pärit väärtusliku arhitektuuriga ehitis, mis kajastab stiilipuhtalt oma ajastu arhitektuuri suundumusi, leidsid arhitektid.
Riik jäi oma tahtmise juurde. Arhitektide liit otsustas jälle RKAS-iga mitte konflikti pöörata, arvestades, et vähemalt projekteerija valik võistlusega oli õnnestunud ja võidutöö, küll muutustega, oli olnud siiani projekteerimise alus.
Projekti puhul oli kõige tähtsamaks seatud kvaliteet ja energiatõhusus, maksumusest projekteerijaga ei räägitud. Hing jäi küll korraliku terve ehitise lõhkumise pärast kripeldama. Oleme me tõesti nii rikkad, et lammutada heas töökorras kõrghoone, selleks et ehitada samale kohale pea samas mahus uus?
Projekteerimine jätkus täie hooga, lõpule viidi ka ehitamiseks vajalik põhiprojekti staadium. Seejärel toimus hange arendaja leidmiseks. Nimelt on riigi eesmärk anda krundi hoonestusõigus 50 aastaks erainvestorile, kes siis maja valmides rendib selle 20 aastaks ministeeriumidele.
Hange ebaõnnestus, sest ükski pakkuja ei suutnud tehtud projekti järgi ehitades pakkuda ministeeriumidele vastuvõetavat rendihinda. Hoone oli saanud selle tarvis liiga kvaliteetne ja liiga energiatõhus. Sel hetkel unustas riigi esindaja oma ülevad eesmärgid ja astus vanadesse saabastesse: arendaja leidmiseks korraldati uus hange ja lubati investoril teha oma projekt, määravaks said ruumide ruutmeetrid ja rendihind.Ei loobutud aga nõudest vana hoone lammutada, mis oleks ehk võinud olla esimene kokkuhoiu koht. Hanke võitja OÜ 2Torni loobuski senisest tööst ja projektee
Ei loobutud aga nõudest vana hoone lammutada, mis oleks ehk võinud olla esimene kokkuhoiu koht. Hanke võitja OÜ 2Torni loobuski senisest tööst ja projekteerijast.
„Kokkuvõtteks peame oluliseks märkida, et RKAS on ministeeriumide ühishoone rajamist kavandatud väga pikalt ja põhjalikult ning kõiki osapooli kaasates. Niisamuti ootame arendajalt riigi esindushoonele väärilist ja linnaruumi sobivat arhitektuurset lahendust ning seda kvaliteedis ja kokkulepitud tähtaegades järeleandmisi tegemata,” vastab RKAS minu linnaruumi kvaliteeti puudutavale küsimusele. Üsna küüniline avaldus, arvestades asjade käiku.
Huvitav, kes otsustab, kas loodav projekt on arhitektuuripärl või arhitektuurikäkk? RKAS-i ridades ei ole kõikvõimalike juhtide, haldurite, juristide ja projektijuhtide kõrval tööl ühtegi arhitekti.
Aktsiaseltsi maitsemeel
Kui riigi tellitud majade üldpilti vaadata, siis ei saa kahjuks juhtspetsialistide maitsemeele peale lootma jääda. Laudaarhitektuuri esteetikast kantud koolimajad ja sootuks stiilitud ametihooned on paraku need, mis RKAS-i hangete puhul esmalt meenuvad. Üksikud ilusad riigi tellimusel valminud hooned pole kerkinud mitte tänu riigi esindajate kultuursele ehituspraktikale, vaid pigem hoolimata nende vastuseisust, kohaliku omavalitsuse või konkreetse hoone tellija eestvedamisel.
Võib-olla leiab OÜ 2Torni suurepärase arhitekti, kes teeb eelmisest lahendusest odavama, aga vaimustava lahenduse. Keegi pole veel uut projekti näinud, imedesse peab uskuma.
Paraku ei toeta praegu miski seda lootust. 9. märtsi „Reporteris” ütles RKAS-i esindaja Kaupo Pajumäe, et uue projektiga palju ei muutu, küsimus on pigem nüanssides. Arhitektuuris, härra Pajumäe, on nüansid väga olulised. Ja kui projekti palju ei muudeta, miks siis valiti uus projekteerija? Uus projekteerija ei saa vana projekti omatahtsi kohandada, see ei ole seadustega kooskõlas.
Pole ime, et riigile kuuluv RKAS ei taha oma katuse alla tüütut arhitekti, kes hakkaks juurdlema, kas meie väiksele riigile on kasulik ehitada kehva või keskpärast keskkonda, kas vanalinnale on kasulik, kui riigiasutused muinsuskaitsealustest majadest välja kolivad.
On meil mõni riigimees, kel on silme ees tervikpilt riigist? Kas kokkuhoid ehitatud keskkonna kvaliteedi pealt on tõesti osa Eesti tervikpildist? Keda ahvatleb kehv või keskpärane keskkond? Elanikke? Ettevõtjaid? Turiste? Millisesse liigasse Eesti maailmaareenil pürgib?
