Ülo Mattheus: Poliitik, valluta endale vabadus!
Ent kui erakond on pangalaenusõltlane, siis poliitik on omakorda partei sõltlane - kui ta langeb toiduahelast välja, satuvad löögi alla ta isiklik kodulaen, liisitud auto ja puhkusereisid.
Kas sellises sõltuvuses saab olla mingit vabadust? Kas sellises sõltuvuses saab areneda poliitiline mõte? Riik?
Ei saa. Sellises sõltuvuses saab poliitiline võim lubada vaid kosmeetilisi nihkeid, millest kõnelevad selget keelt ka viimased võimukõnelused, mis tõrjusid järsult tagasi võimalikud muutused parteide rahastamises ja poliitilises süsteemis. Laenuparteid ei saa seda endale lubada.
Poliitika on protsess valimistest valimisteni, umbes nagu jõevool, mis hoiab hüdroelektrijaama turbiinid töös. Kui kõik on korras, vett on küllaldaselt ja kõigil on elektrit, siis piisab ju tõesti vaid nuppude sisse ja väljalülitamisest õigel hetkel. Piisab peenest näputööst. Paraku on Eesti jõudnud faasi, kus veevool jões on ahtaks jäänud ja ette tuleb võtta midagi otsustavamat.
See piltlik veevool on Eesti majandus, selle areng on pärsitud, sellega ka maksulaekumine, mille parandamiseks tuleb riigil lõõga kogu aeg pingumale tõmmata. See on nagu surnud ring, kus majandus ei arene, sest ta lämbub kitsikusse jäänud riigi maksude käes. Ta lämbub nende reformide ootel, mis soodustaks uute töökohtade loomist, tõstaks palgataset, tooks investeeringuid ja tööturule kvalifitseerud tööjõudu. Ta lämbub riigivõimu käes, mis peaks talle hapnikku andma, kuid on teinud just vastupidi - laiendanud bürokraatiat, võtnud vastu majandustegevust ahistavaid seadusemuudatusi ja tekitanud hulga vähkkasvajalikke asendustegevusi, mis organismi kurnavad. Sellal, kui riik vajaks tervenemiseks kiiritusravi ja operatiivset sekkumist, saab vabaduseta poliitik ja võim pakkuda lootusetule vähihaigele vaid natuke valuvaigisteid ja kohendada patja tema selja all.
Poliittehnoloogiad ja spinnimine
Meil puudub poliitiline mõte, mis seda kõike muudaks ja taastaks arengu. Seda asendavad poliittehnoloogiad, spinnimine ja demagoogia, mille ainus eesmärk on oma konkurendi nõrgendamine või kõrvaletõrjumine. Kuhu on kadunud taageperalik tarkus ja tasakaalukus? Kuhu on jäänud kaugelevaatav pilk, mis paneks Eesti arengule uue aluse? Miks juhivad riiki inimesed, kelle väljaütlemised lubavad omistada neile vaid spinndoktori kraadi? Kelle sõnad pole ei intelligentsed ega harivad ega suuda parteiretoorikast kõrgemale tõusta ja on sageli tõde teadlikult moonutavad. Isegi unistus adekvaatsest retoorikast tundub selle taustal suur, lootmatagi kuulda kõrgelennulist filosoofiat ja siiraid isamaakõnesid.
Kas erakonnad peavadki olema süsteemi vangid või on ka muid võimalusi? Selle vangla müürid on ju iseenesest lihtsad, see on seesama parteiline toiduahel, mis tagab teatud hulgale parteiinimestele toimetuleku ja teistele ka kõrgklassi elustiili. Ehk küsimus on siis selles, kas on võimalik poliitika sellest süsteemist vabastada ja panna poliitikat tegema need, kes teevad seda missioonitundest? Kes ei pärine parteilisest broilerikoolist. Kelle tegusid juhib sisemine vabadus ja väärikus. Kes ei pea ennast taandama väärtusetuks ussiks parteilises pudrumäes. Ma kaldun arvama, et need inimesed, kes siis riiki juhtima hakkavad, on oluliselt haritumad ja kaugelevaatavamad.
Küsimus on ka tänases erakonnavaimus, mis ei vasta hoopiski sellele, milline üks erakonna vaim olla võiks. Täna on võimuerakonnad püramiidselt juhitavad massiorganisatsioonid, mis on kaugel sellest, et olla foorumiks vaba mõtte arengule. Erakond ei ole ammu enam mõttekaaslaste klubi, vaid võimu teostamise instrument, mis otsekui tuim haamer taob naelu seina. Ei näe mina seal vabade inimeste vaba vaimu, loovust ja energiapuhanguid. Näen võimuvõitlust, intriige ja sisepingeid, kus ei põrku mitte ideed, vaid inimeste ambitsioonid ja võimuiha.
Seetõttu on aina aktuaalsem mõte anda poliitikule ta vabadus tagasi. Vabastada ta toiduahelast, teha temast vaba inimene. Üks idee selleks on muuta poliitika kõrvaltegevuseks muu professionaalse tegevuse kõrval, millise soovituse andis näiteks ka Eesti Koostöö Kogu „Riigipidamise kava 2014". See tähendaks näiteks vabatahtlikkuse alusel töötavat parlamenti ja täiesti depolitiseeritud ametkonda ja valitsuskabinetti, mis võtaks pinnase poliitilistelt toiduahelatelt. Tõeliselt vaba on vaid see poliitik, täpsemini poliitika tegija, kes ei sõltu poliitilisest karjäärist ega partei poolt pakutud ametist ja kellel on professioon, mis tagab ta igapäevase toimetuleku.
Plats puhtaks
Kui täna sarnaneb erakond meepotile, mille ümber sumisevad kärbsed, siis toiduahelate läbilõikamine lööks platsi puhtaks ja kokku koguneksid vaid need, kellel meeldiks midagi vabatahtlikult luua. Nii nagu see on teistes inimeste vabal tahtel toimivates ühendustes. Seal liigub vaba mõte ja arenevad ideed, ilma et keegi neid pärsiks või üritaks mingitesse raamidesse suruda. Selline ühendus on vaba hirmust ja külmahigist.
Eesti on tegelikult nii väike, selle rahvaarv ja tulubaas piiratud, et lubada endale maksumaksja kulul vohavat valitsemisstiili. Me peame endale leidma teise mooduse. See vohamine on vastuolus nii majandusliku mõtlemise kui ka inimeste õiglustundega, millega priiskav poliitika kuidagi ei sobitu. Me peame liikuma suurema vabatahtlikkuse, suurema vabaduse poole. Me peame andma nii poliitikale kui ka poliitikule uue tähenduse. See ehk näib esmapilgul utoopiana, kuid minu arust meil teist teed ei ole. See loob aluse avatud poliitikale, mis vastab oluliselt paremini kaasaegsetele arusaamadele alt poolt juhitud kodanikuühiskonnast ja isetoimivatest kogukondadest.
Muutused tänases võimumehhanismis ilmselt ei teki võimusüsteemi sees olevate inimeste vabal tahtel, vaid ühiskonna välisel survel. Nii valimised kui ka sellele eelnev aeg näitasid, et selline surve ja ootus on olemas. Selle baasilt tekkis ACTA-vastane liikumine ja Koostöö Kogu, see viis Riigikokku täiendavalt kaks erakonda. Selle ootuse ignoreerimine oleks lühinägelik, see tähendaks vaid pinge suurenemist.
Laenan lõpumõtte Artur Talviku filmist „Okupeeri oma müür": see müür, mis meid piirab, on meie enda sees. See on eelarvamus, et praegune süsteem on ainuõige. Meie enda hirm teistsuguse poliitika ja tundmatuse ees; paljude hirm jääda ilma pudrumäe ussikese elust. Pole ju vaja muud, kui sellel hirmule vastu seista ja vallutada endale vabadus.
