Kadri Simson uuest valitsusest: The winner takes it all ehk kuidas Reformierakond neelab IRLi ja SDE

Lähimate päevade jooksul on Toompealt Stenbocki majast oodata sõnumit koalitsioonilepingu lõpliku valmimise ning selle avalikustamise osas. Seda on oodatud mõnda aega, sest seekord päris sissetöötatud viisil kõik ei kulgenud. Kui möödunud kordadel õnnestus piltlikult Rain Rosimannusel Reformierakonna programm oma arvutist ümber salvestada koalitsioonilepingu nime alla, siis seekord arutati asja pikemalt. Kuna reformikatel aga närvi jagus, paistab ikka nii, et nemad oma põhilubadused saavad, teised teevad samas järeleandmisi.

Kuu tagasi väitis Rõivas, et “ärev julgeolekuolukord” nõuab kiirelt koalitsiooni moodustamist, tänaseks on rahulik kulgemine näidanud, et see üles köetud ärevus oli osa valimiskampaaniast.

Kui keegi on olukorda ärevaks ajanud, siis läbirääkijad ise. Läbi rääkivate erakondade esimehed pilluvad teravaid väiteid ja Vabaerakonna nõrgem taluvuslävi viis nad valitsusliitu kaasamise asemel ukse taha. Ajakirjanikud on loodavat kolmikliitu nimetanud “kõhkluskoalitsiooniks”, kus kellelgi ei paista veendumust olevat, et tehakse õiget asja.

Kogu selle keerulise poliittehnoloogia ja tipptasemel suhtekorralduse varjus on aga Reformierakond taaskord mänginud oma kaarte nii, et saab olla täielikul jõupositsioonil. Saadakse aru, et nii sotsidele kui ka IRL-ile on eluliselt tähtis valitsuses osaleda ning see annab võimaluse jätkata täpselt seda sama tuttavat arrogantset stiili. Väikeste jõudude - milleks kõvasti kahanenud sotside ja IRL-i fraktsiooni pidada tuleb - ainsaks rõõmuks jäi see, et koalitsiooniläbirääkimistega sai venitada ning mokaotsast Reformierakonna suhtes kriitikanooli visata. Seesugune trotslik käitumine andis nii Mikserile kui ka Reinsalule pärast oodatust palju halvemat valimistulemust võimaluse otsustajatena meedias pildile pääseda. Tegelik tulemus on aga taaskord see, et kolmikliit ja selle poliitika saab olema justnimelt Reformierakonna nägu.

Selleks et Reformierakond saaks sotsiaalmaksu protsendi võrra alandada, kavandatakse erinevaid maksutõuse. Näiteks kütuseaktsiisi kümne protsendiline tõstmine, mis nüüdseks on ka kinnituse saanud, toob kaasa üleüldise hinnatõusu, mis lööb nii lastega peresid kui ka eakaid, kes protsendisest alandamisest midagi ei võida. Räägitakse käibemaksuerisuse kaotamisest turismisektorile, mis kahtlemata mõjutab kogu turismimajandust negatiivselt. Laual on tulumaksutagastuse kaotamine kodulaenu võtnud peredele. Ka riigi koomaletõmbamine maapiirkondades jätkub. Näiteks arutati siseturvalisuse küsimuse all Pärnumaal Paikusel asuva politseikooli sulgemist ja kogu õppetöö Tallinnasse koondamist, sest nii on odavam.

Sotsidel ning IRL-il saab loodavas kolmikliidus olema väga keeruline oma nägu säilitada. Reformierakonna juhtimisel võib kindel olla, et sotside lubatud miinimumpalk 800 euroni ja keskmine pension 560 euroni ei tõuse. IRLi põhilubadus madalapalgaliste maksureformist kipub ka minema sama teed nagu nelja aasta tagune "kodukulud alla!" ja sellise valijate altvedamise esimeseks hoiatuseks on viimane avaliku arvamuse küsitlus, kus Vabaerakond juba IRLi edestab.

Koalitsioon sünnib, sest ministrikohtade jaotamine tekitab ikka rõõmsat eduelamust. Paraku ei laiene see elevus Eesti edasisele arengule. Nädalaid on peetud pika laua istumisi, aga kas keegi on kuulnud mingitki lahendust kuidas tagada Eesti inimestele töö eest väärikas palk, kuis peatada väljaränne ja tagada maakoolide kestmine või mida teha selleks, et kõik siin sündinud ja Eestit oma koduks pidavad inimesed end vajaliku ja omana tunneks?

Tõenäoliselt võime tulevikus 2015. aasta koalitsiooni läbirääkimised kokku võtta tavapäraselt: väikesed erakonnad tegid küll nägu, kuidas nad oma lubadusi hakkavad ellu viima, kuid lõpuks saab tehtud ikka see, mis on meelepärane vaid Reformierakonnale. Eks kuulsad laulusõnadki ju ütle “the winner takes it all, the loser’s standing small beside the victory…”