Ivar Raig: Rõivas hakkab juhtima valitsust, mille peaideoloog on Mikser

Majandus-, rahvastiku- ja erakonna sisekriisis räsitud Reformierakond, mis sellele vaatamata suutis valimised napilt võita, sai taas võimaluse valitsust ohjata. Seekord on seda aga tunduvalt raskem teha kui varem, sest valdav osa valijaid ja Riigikogus esindatud erakondi soovib muutusi.

Vanaviisi kindlalt edasiminejad  on selges vähemuses isegi valitsuse laua taga. Kui reformierakond tahab  tõsimeeli hoida koos toimivat valitsust kuni järgmiste valimisteni, siis tuleb senisest oluliselt rohkem arvestada muutusi soovivate erakondadega. See paitab välja juba koalitsioonilepingust. Uue valitsuse edukus sõltub nüüd sellest, kuidas suudetakse koalitsioonilepingusse kirjutatut ellu viia nii, et säiliks tasakaal partnerite vahel. 

Valitsuse tegevuskavas on esmakordselt esikohal lastega perede ja madalapalgaliste toimetuleku parandamise meetmed.  Seejärel tuleb riigireform ja ääremaastumise pidurdamine, julgeolek ja riigikaitse ning välis- ja Euroopa Liidu poliitika. Sissetulekute kasvatamine ja ettevõtluse edendamine on aga esmakordselt tagaplaanil. Õiguskord ja valitsusliidu töökord on iseseisvad osad, kuigi võiksid kuuluda riigireformi osa alla. Harupoliitikate vahele on kuidagi vägisi sattunud eraldi osana eesti keel ja eestlus.  Viimased sobiks pigem hariduse või ka riikluse tugevdamise (riigireformi) osaks.  

Eelmiste reformierakonna osalusel tehtud koalitsioonilepingutega võrreldes on uues leppes näha ja  tunda sotsiaaldemokraatide ja ka teatud IRL ideoloogide varasemast oluliselt suuremat panust, mis tuleneb mõistagi viimaste Riigikogu valimiste tulemustest. Leppega on püstitatud väga palju eesmärke ja antud lubadusi, millede täitmine võib osutuda aga vägagi keeruliseks.

Uus poliitika

Taavi Rõivasel ja Reformierakonna juhtidel pole koalitsioonileppe järgi enam võimalik pöörduda tagasi oma varasemate majandusliberaalsete vaadete ja poliitikate juurde,  mis maksimeeriks uuesti turujõudude mõju ja minimiseeriks  riigi sekkumist majanduse juhtimisel ning sotsiaalsete probleemide lahendamisel, kus eesmärgiks olnuks kõrge majanduskasv, parim ettevõtluskeskkond Euroopas ning võimalikult täiuslik konkurents majandusvabadusi nautivate ettevõtjate vahel.

Uue koalitsioonileppega hakatakse Eestis kujundama uut sotsiaal-liberaalset,  senisest inimesekesksemat poliitikat.

Võib isegi liialdamata öeda, et Taavi Rõivas peab juhtima valitsust, mille peaideoloog on Sven Mikser.

Aina populaarsem

Euroopas on sotsiaalse liberalismi mõttesuund ja praktika üha enam populaarsust võitnud. Sotsiaal-liberaalsed vaated domineerivad paljudes Euroopa riikides, näiteks Hollandis, Prantsusmaal, Taanis ja teistes Skandinaaviamaaades, isegi Suurbritannias, kuigi juhtivate erakondade nimetused ei pruugi seda kajastada. Nii on see nüüd kujunemas ka Eestis. Sotsiaal-liberaalid taotlevad heaolu ja võimu õiglasemat jaotamist nii riigisiseselt kui ka rahvusvaheliselt, mistõttu ka IRL, rääkimata opositsioonilisest Vabaerakonnast võib seda suunda võimu juurde saamisel toetada. Ka Keskerakond võib  paljusid koalitsioonilepingu sätteid uute võimaluste tekkimisel aktiivselt toetada.

Sotsiaal-liberaalide võimuga kaasneb tavaliselt riiklike avalike teenuste arendamine ja riigitulude suurem ning  õiglasem ümberjaotamine. Nende arvates tagavad need meetmed ühiskonna suurema stabiilsuse ja efektiivsuse kui turujõudude stiihia. Õiglust käsitletakse kui riigi legitiimsuse astet. Kui riik suudab  tagada õiglust inimeste vahel, siis on tagatud ka vabadused ja vastupidi - ebaõiglases riigis pole tagatud ka isikuvabadused.

Võib täheldada, et kogu maailmas, sealhulgas USA-s ja mõistagi Euroopa Liidus on viimastel aastatel kasutatud üha enam majanduse juhtimisel riikliku sekkumist, millest annavad tunnistust ka Euroopa Stabiilsusmehhanismi loomine ning  praegused püüdlused EL panga- ja eelarveliidu arendamiseks ning uue majanduskriisi ärahoidmiseks.

Sellises olukorras on ka Eesti juhid sunnitud rohkem järgima sotsiaal-liberaalse partnerlusühiskonna suunda ja õppima Põhjamaade vastavatest kogemustest, kus hinnatakse kõrgelt solidaarsust ning  tööandjate sotsiaalset vastutust töövõtjate käekäigu ja heaolu ees. Eesti uues demograafilises ja tööturu olukorras tugev ja efektiivne sotsiaalpoliitika mitte ei pidurda, vaid pigem kiirendab majandusarengut. Haridus- ja sotsiaalprobleemide lahendamisele tuleb vaadata kui tuleviku investeeringule.

Toob investeeringuid

Teatavasti rikaste riikide uued välisinvesteeringud lähevad üha rohkem just nendesse riikidesse, kus on palju sotsiaalset kapitali. Sotsiaalse kapitali kasvatamine pole aga mõeldav ilma riigi investeeringuteta ja ulatusliku sekkumiseta, sest eelkõige riik saab tagada inimeste õiguse haridusele, arstiabile, sotsiaalabile jms. Lootus, et rahvastiku probleeme, sündivust ja rännet, üksikemade, vaeste ja puuetega inimeste muresid hakatakse lahendama turumehhanismide või rikaste ettevõtjate annetuste ja heategevuse kauduga, pole Eestis isegi majanduslikelt headel aastatel leidnud kinnitust.

Veelgi enam, kodanike enamus loodab uuelt valitsuselt kinnitust õigustatud põhiseaduslikule nõudele, et  riik tagab eesti keele ja kultuuri püsimise läbi aegade, kodanike julgeoleku ja turvalisuse ka majandus- või muu kriisi tingimustes. 

Seega, kui Reformierakonna liikmed soovivad  kestvalt kuuluda valitsusse, peavad nad suutma panustada uue sotsiaal-liberaalse poliitika meetmete väljatöötamisse ja ellurakendamisse Eestis ning leidma kompromisse rahvuslik- konservatiivsete poliitikatega.

Keskseks küsimuses saab siin riigireformi konkreetse kava väljatöötamine.   Riigireformi teravik peaks haldusterritoriaalse reformi kõrval olema suunatud uute ministeeriumidevaheliste koostöömehhanismide kujundamisele, riigi ja kohalike omavalitsuste vaheliste pingete (eriti seoses Tallinnaga) ületamisele, arengutaseme erinevuste vähendamisele, bürokraatia piiramisele, kohalike algatuste toetamisele ja pädevate ekspertide kaasamisele riigi strateegiliste probleemide lahendamisse.  

Paindlikkus ennekõike

Uus koalitsioonileping ei peaks muutuma tabuks, sest tänapäeva turbulentses maailmas sõltuvad Eesti riigi seisund ja poliitikad üha rohkem riigi väliskeskkonna mõjuritest, rahvusvahelisest julgeolekust ja majandusest. Väikeriigi poliitika peab olema võimalikult paindlik ja kiiresti kohandatav muutuvatele välisoludele. Sellepärast soovitan Taavi Rõivasel vaadata koalitsioonileping üle igal aastal ning vajadusel seda uuendada nii nagu igal aastal menetletakse ka eelarvet. Kindlalt oleks aga vaja kokku leppida mõned riigi arengu seisukohalt pikaajalised ja strateegilised eesmärgid ning kehtestada vastavad mõõdikud, mida hakatakse pidevalt jälgima näiteks rahvastkupoliitikas, riigireformis ja majanduse struktuuripoliitikas.

Valitsuse käivitumise esimestel kuudel peaks selguma, kas Taavi Rõivas on nii reformimeelne, innovaatiline ja autoriteetne, et suudab koos hoida ja üksmeelselt tööle panna valitsuse, mis äratab Eesti uuesti kasvule ja arengule. Selleks peaks ta oma ümber koondama uued edumeelsed ja usaldusväärsed ettevõtjad, teadlased  ja poliitikud, et kujundada nendest uus dünaamiline Eesti juhtkond. Tema  uuest meeskonnast sõltub, kas Eesti  ühiskond suudab tõhusalt arendada inimsõbralikku elukeskkonda ja jõuda Põhjamaade väärikate riikide hulka kasvõi vaeseimana.

T. Rõivase valitsus võiks lisaks koalitsioonilepingule seada Eesti EL eesistumise ajaks eesmärgiks välja töötada uus Euroopa Liidu aluslepingu projekt, milles  pakutakse ka Euroopale uut riikide juhtimise sotsiaal-liberaalset mudelit. Riike tuleks juhtida üha globaliseeruvates ja kiiremalt muutuvates tingimustes  vaheldumisi nii turujõude kaasabil kui ka riikliku sekkumise erinevate meetmetega  (sarnaselt purjeka juhtimisega vahelduvas tuules - suuremat sekkumist on vaja tormis ja tuulevaikuses). Kui Eestil õnnestuks reformierakonna juhtimisel töötada välja uus toimiv sotsiaal-liberaalne poliitika, siis võib isegi täide minna Siim Kallase kunagine unistus, et Eesti kujundab uue kapitalismi mudeli. Seda vajavad ka paljud teised Euroopa riigid, et muuta jätkusuutlikuks Euroopa Liidu majandus  ja eriti selle rahaliit.