Õigusteadlane: praegune Eesti presidendi abikaasa institutsioon on oma aja ära elanud. Mis siis, kui riigipeaks saaks naine või homoseksuaalne?
Nii tundub olevat ka presidendi abikaasa mõiste defineerimisega. Presidendi abikaasa teema peaks olema kõigi aktiivsetele feministidele üks oluline vaidlusteema, aga mingil põhjusel sellisest arhailisest nähtusest vaadatakse meil naisõiguslaste poolt mööda. Samas peaksid sellele tähelepanu pöörama ka need, kellele tõesti kallis sooline võrdõiguslikkus, mis peaks arvestama mitte ainult naiste - vaid ka meeste õigusi.
Demokraatlikus, parlamentaarses riigis ei peaks olema mingeid keskaegseid jäänuknähtusi. Eesti 20. sajandi ajaloos on muidugi selge, et presidendi abikaasa instituut loodi eelkõige kahel põhjusel, üheks meie suhteline vaesus ja teiseks olid siin mõne mitmendat korda abielus oleva vananeva poliitiku isiklikud hirmud, mis püüdsid tunduvalt nooremale ja oma kutsetööst loobunud abikaasa ülalpidamiseks leida pere eelarvesse lisavahendeid. Tegelikult sel ajal Lääne-Euroopas võisid eeskuju anda vaid mõned Euroopa kuningakojad, aga parlamentaarsete riikide praktikast oli vähe kust midagi eeskujuks võtta.
Presidendi abikaasa institutsioon on väljamõeldis
Meie presidendi abikaasa institutsioon on meie kohalik väljamõeldis ja mis veel oluline, ta on välja töötatud eelnevate aegade eeldusest – et president on mees ja ta oleks seaduslikus (kiriklikus) abielus naisega. Aastal 2015 me seda Eestis eeldada paraku enam ei saa. Esiteks on minu arvates vaid aja küsimus (kas juhtub see juba 2016 või järgmistel valimistel?), et meie riigi presidendiks saab naine ja siis tekib nagunii kultuuriline konflikt, sest Eesti ühiskond ei ole harjunud aktsepteerima, et naispresidendi abikaasa (kui tegemist mehega) võiks nautida tänast presidendi abikaasa staatust. Eesti ühiskond on omaks võtnud arusaama, et mees peaks ise töötama, aga mitte olema naise ülalpeetav.
Tõsi, nagu meediast on suhteliselt märkamatult läbi käinud informatsioon, et Eesti riik ka täna siiski maksab „koduperenaistest diplomaatide meestele“, kes saadikuks saanud naisdiplomaatide kaasadena välismaal oma abikaasasid saadavad, teatud elatisraha, aga see nähtus ise tekitab ikka veel võõristust ühiskonnas. Hullem veel, see mõjub üdliselt laastavalt taolisse staatusesse sattunud mehe psüühikale, sest see ühiskonna surve on päris suur, et mees tunneks end alaväärsena.
Soome esimese naissoost presidendi Tarja Kaarina Haloneni (sünd. 1943) abikaasa jurist Pentti Ilkka Olavi Arajärvi (sünd. 1948) ei nautinud mitte kunagi koduse abikaasa staatust[1], kuid nagu on läbi käinud nii Soome kui isegi meie meediast, ei olnud temal sugugi kerge „presidendi abikaasana“ oma kutses juristina Soomes karjääri teha, sest tema konkurendid süüdistasid teda sageli juba ette, et ta saab eelise „kui presidendi abikaasa“ ja näiteks nii mõnelegi soodsale töökohale (näiteks Helsingi ülikooli professoriks) kandideerimisel ei julgenud valimiskomisjon tema kasuks otsust teha. Meil olemas ka võrdlused meie naabritega, sest naispresident on juba olnud Lätis (Vaira Vīķe-Freiberga, sünd. 1937 )ja täna on naispresident ka Leedus (Dalia Grybauskaitė, sünd. 1956). Kõikjal, kus naispresidendi praktika juba olemas, ühiskond ei aruta enam selle üle, kas on vajadus presidendi abikaasa abirahade, ametiauto, kleitide kompensatsiooni ja riigiametnikust sekretäri (sisuliselt teenija) institutsiooni.
Kujutame nüüd lihtsalt avalikkuse jaoks ette, et tohutult tööga koormatud naispresidendi mittetöötavale abikaasale palkab presidendi kantselei noore naisametniku (sekretäri abistama mittetöötavat presidendi abikaasat valdkonnas, mida pole kuskil seaduses ega madalamal seisvates aktides määratletud). Samuti tekib küsimus, kui palju ülikondi, särke ja sokke peab presidendi abikaasale siis riik aastas ostma jne. Peatumata siin pikemalt sel näitel, peame täna kindlasti arvestama, et kaasaegselt mõeldes peame arvestama vähemalt teoreetiliselt ka teiste kooseluvariantidega, mis meid võivad tulevikus oodata – ehk siis, et president polegi abielus nagu on täna näiteks olukord Leedus.
Tänane bulvarimeedia on aga sageli halastamatu ja nii on see olnud ka Leedus. Kuna Dalia Grybauskaitė ei ole kunagi olnud abielus ja tal pole lapsi, on see kollases ajakirjanduses tekitanud kahtluse, et ta on lesbiline. Grybauskaitė on teatanud, et ta ei ole lesbi. Kui me jälgime moodsaid peremudeleid, siis peame ka Eestis tulevikku vaadates arvestama võimalusega, et parlament võib valida presidendiks näiteks omasooihara inimese. Tänane Eesti ühiskond veel küll homoseksuaalseid poliitikuid presidendiks ilmselt ei valiks ja nad ei saaks külladaselt hääli ilmselt valimiskoguski, aga see ei tähenda seda, et täna võiks keegi vanduda, et seda mitte kunagi tulevikus Eestis ei juhtu.
Riigipea abikaasa institutsioon ei sobi meie süsteemi
Presidendi abikaasa institutsioon tegelikult ei sobitu meie poliitilisse süsteemi tervikuna ja sellest saavad meie juristid ja poliitikud ammu aru. Küsimus on selles, et meie tänane riik on konstrueeritud tulenevalt valgustusajastu prantsuse poliitilise mõtleja parun Charles-Louis de Secondat, La Brède'i ja Montesquieu (1689–1755) ideest, kes tuntud kui kaasaegse võimude lahususe käsitluse isa. Võimude lahusus ehk siis õpetus kolmest võimust (seadusandlikust, täidesaatvast ja kohtuvõimust) peetakse tänases moodsas riigiteoorias iseenesestmõistetavaks. See aga tähendab, et nende võimude juhid riigid omavad analoogset ja vastutusrikast ülesannet riigis, mis kas eeldaks samuti nende abikaasade (elukaaslaste, partenerite jne) palkade sisseviimist või me mõistlikkuse huvides peaksime presidendi abikaasa institutsioonist loobuma. Viimane paistab võimalus paistab kokku sobivat nii maailma demokraatlikes riikides valitseva traditsiooniga kui ka rahuldaks soolise võrdõiguslikkuse printsiipe.
Kui feministliku liikumise üks ideolooge Virginia Woolf (1882-1941) kirjutas oma essee "Oma tuba" (1929; eesti keeles 1994; selle kuulsa esse eesti keelde tõlkijaks Pärnu juurtega meie tuntud diplomaat ja luuletaja Malle Talvet), mis tegi essee autorist feministliku kirjanduse klassiku, siis oli see naistele oma toa nõue, et naised saaksid võrdselt meestega teostada nii loojate kui professionaalidena. Sellel foonil on veel 21. sajandil Eestis presidendi abikaasa institutsiooni viljelemine ilmne muu maailmaga vastuvoolu ujumine. Nagu me meediast saadava informatsiooni järgi tunnetame, ei ole meie maksumaksja kulutused end vähemalt viimastel aasatatel kuidagi positiivselt õigustanud. Eesti ühiskond ja poliitiline maastik on suurte muutuste lävel ja meil on lähiaastakümnetel oodata suuremat haritud naiste pealetulekut poliitikasse. Suurema meedikärata on meil juba mitmed kõrged riigiametid läinud haritud naiste juhtida (õiguskantsler, peaprokurör jne).
Sellele arengule on oodata kiiret jätku. Meie olukorra paneb proovile võrdlus meie heade partnerriikide poliitikutega. Läti on täna Euroopa Liidu juhtriik ja seda riiki ja kaudselt kogu Euroopa Liitu juhib täna edukalt naispeaminister Laimdota Straujuma (sünd. 1951). Viimasel nädalal külastas Eestit meie partenerriigi NATOs Saksamaa Liitvabariigi kaitseminister Ursula Gertrud von der Leyen (sünd. 1958), kes on hariduselt arst, kaitsnud meditsiinidoktori kraadi (1991) ja lisaks omandanud magistrikraadi rahvatervise alal (Master of Public Health) (2001). Täna Saksamaa Liitvabariigi tipppoliitikas tegutsev naine on aga tõeliseks eeskujuks emana, sest ta on seitsme lapse ema! Tänane Euroopa tahab olla vabade ja oma elukutset omavate naiste manner, kus üha enam naisi saavad endale lõpuks oma toa – millest vähem kui sajand tagasi unistas veel kõigi naiste nimel Virginia Woolf.
[1] Pentti Arajärvi on Ida-Soome ülikoolis sotsiaal- ja haridusõiguse professor ja Helsingi ülikooli sotsiaalõiguse dotsent. Ta on töötanud muu hulgas Soome haridusministeeriumi ametnikuna ning Eduskunna sotsiaal- ja majanduskomisjoni nõunikuna.
