Taavi Minnik: Lääs Ukraina pisaraid ei usu

Selle aasta algul oli huvitav võimalus intervjueerida ukraina juristiharidusega noori, kes soovisid jätkata oma õpinguid ühe programmi raames Euroopa ülikoolides ning kes töötavad kodumaal erinevates riigiametites, kohtutes, prokuratuuris ning advokaadibüroodes. Seejuures ei saanud üle kiusatusest küsida kuidas nemad tajuvad reforme ning ukraina meedias paljukõneldud lustratsiooni, mille eesmärgiks suurt maad enam kui kaks aastakümmet vaevanud korruptsiooni väljajuurimine.

Oli ju lustratsiooni läbiviimine olulisemaid rahva nõudmisi Maidanil ning sellega on seotud ukraina ühiskonnas ehk mõneti naiivne usk, et see aitab võita korruptsiooni, tõsta riigiametnike hulgas professionaalsust ja ausust. Vastused ei üllatanud. Kui kõrvale jätta mõnede institutsioonide ümbernimetamised, on vana, korrumpeerunud eliit korralikult „sissekaevunud"(nii mõnigi korruptant kuuldavasti olevat endale lustratsioonikomisjoni koha ostnud) ning elab kangekaelselt üle ka 2014. aasta Ukraina revolutsiooni (mida mõned nimetavad veel vanast harjumusest Euromaidaniks, teised juba „väärikuse revolutsiooniks") järgsed lainetused ja loksutused.

Pigem on lustratsiooniprotsess kujunenud eliidisiseses võimuvõitluses „instrumendiks", andes võimaluse lustratsiooni ettekäändel vallandatute asemele edutada „oma inimesi". Ülikorrumpeerunud kohtusüsteemi puhastamiseks möödunud aastal väljakuulutatud konkursid (millel sageli osales üks kandidaat) kukkusid põhimõtteliselt aga läbi - kohtunikuametis jätkavad reeglina samad, kes olid ametis Janukovitši ajal ja enne seda.

Oligarhia vastu

„Euromaidan" oli oligarhia-ning korruptsiooni-vastane rahvaülestõus, mis muutis rahutuks korrumpeerunud eliidid üle terve postsovetliku ruumi. Korruptsioon oli ja jääb Ukraina ühiskonna ja majanduse „vähkkasvajaks", Transparency Internationali 2014. aasta lõpul avaldatud korruptsiooni tajumise indeksi rankingus oli Ukraina 175 riigi hulgas 142 kohal, kõrvuti Musta-Aafrika riikidega. Samas pingereas oli küll Putini-Venemaa 136-s, kuid siin kohal tuleb märkida, et korruptsioon ressurssidevaeses Ukrainas on võtnud teise kuju kui naaberriigis Venemaal, kus riik oma põhitulud saab energiakandjate müügist.

Mihhail Hodorkovski on sellest tulenevalt märkinud, et korruptsiooni tõttu Ukrainas, kus majanduse struktuur on Venemaa omast ühtlasemalt jaotunud, kannatavad eelkõige väikese ja keskmise suurusega ettevõtted. Vaatamata sise-ja välisauditooriumile mõeldud pokazuhhale - meenuvad näiteks ukraina televisioonis näidatud kaadrid, kus valitsuse koosolekul laksatasid telekaamerate ees kinni käerauad korruptsioonis süüdistatud päästeameti juhi Sergei Botškovski ja tema abi randmete ümber ning Dnipropetrovski oligarh-kuberner Ihor Kolomoiskit noomivast Petro Poroshenkost - edenevad reformid riigis aeglaselt, ka võitluses korruptantidega pole märkimisväärset edu saavutatud (ametlike tuludeklaratsioonide järgi on eilsed ja tänased ukraina kõrged riigiametnikud ja poliitikud vaesed nagu „kirikurotid" kuid nende perekonnaliikmetele ja lähisugulastele kuulub tohutu hulk kinnis-ja vallasvara). Ukraina riik pole vabanenud käputäie oligarhide (u. 50 inimest kontrollivad 85% riigi SKP-st) kontrolli all, kes rasketelgi aegadel lähtuvad siiski ennekõike era-mitte riiklikest või ühiskondlikest huvidest ning kelle ärid „õitsevad" paljus niigi „kõhnakese" riigieelarve „lüpsmise" arvel.

Oligarhide kingitus

Veniv konflikt Ida-Ukrainas on teatud mõttes 2014. aasta sügisestel Ülemraada valimistel triumfeerinud „oligarhiparteide" juhtivpoliitikutele „kingituseks", kuna selle arvele võib kirjutada nii otsesest riigivargusest kui ka ebaefektiivsest juhtimisest tulenevad kahjud ning kaotused. Ebapädev juhtimine ning armeed, nagu tervet Ukraina ühiskonda enam kui kakskümmend aastat demoraliseerinud korruptsioon, mitte niivõrd relvapuudus, on ka ühtlasi otsesteks põhjusteks ukraina sõjaväele sügisel ja talvel idas osaks saanud suurtele lüüasaamistele.

Muide, Stockholmi rahvusvahelise rahu-uuringute instituudi (SIPRI) hiljuti avaldatud aastaraamatu järgi kuulus 2014. aastal maailma suurimate relvaeksportööride hulka (mh. jätkas Ukraina sõjatööstus 2014. aasta juunini vaatamata Krimmi okupeerimisele ja Donbassi sõjale tarneid Venemaale, kes Tai ja Hiina kõrval oli Ukroboronpromi olulisemaid partnereid), vaatamata sõjale Ida-Ukrainas jätkati tankide, soomukite ja tankitõrjerakettide eksporti Kolmanda maailma ning SRÜ riikidesse, mille vähesusega põhjendavad Ukraina riigi-ja sõjaväejuhid Donbassis sõjaväele osaks saanud kaotuseid.

Pettunud partnerid

Ukraina valitsuse tegevus (või pigem tegevusetus) riigi reformimisel on viimasel ajal järjest enam pannud eneses pannud pettuma lääne partnereid. Leedulasest Europarlamendi liige Gabrielius Landsbergis (Leedu endise riigipea ja Sajudise juhi Vytautas Landsbergise pojapoeg) avaldas usutluses Deutsche Wellele hiljaaegu muret, et Euroopa juhtriigid, kes erinevalt Balti riikidest ja Poolast (kes valmis Ukrainat toetama ka vaatamata riigis valitsevale reaalsele olukorrale) ootavad Kiievilt reaalseid edusamme võivad loobuda Ukraina toetamisest.

Lääs ongi hetkel viivitamas Ukrainale pikaajaliste laenude andmisega. Kui Kiievi võimud lootsid optimistlikult korraldada doonorriikide konverentsi 28. aprilliks, millel oleks kinnitatud 65-miljardi dollarine abiplaan Ukrainale, siis vähemalt Euroopa Liidu ametnikud on selles küsimuses võtnud ettevaatliku positsiooni, soovides kohtumist edasi lükata ning saada ühtlasi põhjalikumat ülevaadet, kuhu nende antav raha kulub. Eurovolinik Johannes Hahn on avaldanud kahtlust, et üdini korrumpeerunud Ukraina muutub rahvusvahelisele abirahale „põhjatuks auguks". Euroopal on lähiminevikust Ukrainaga juba sellelaadne negatiivne kogemus 2008. aasta üleilmse kriisi ajast, kui Ukraina võimud lubasid juba siis lahkelt välismaise abi eest omal maal põhjalikud reformid käima lükata. „Обіцяти-ще не одружитись," (ukr.k. „Lubab - ei tähenda, et abiellub") nagu armastatakse sellistel puhkudel öelda Ukrainas.

Aidaku end ise

On väljaspool kahtlust, et Ukraina vajab abi ja rahvusvahelist toetust. Kuid selleks peab Ukraina lõpuks ometi ka ennast ise aitama. Ida-Ukrainas aset leidvast sõjast vene armee ja „separatistidega" on Kiievi võimudel tunduvalt olulisem võita sõda korruptsiooniga. Vastasel korral on edulootused esimeses olematud.

Oleme palju kuulnud üleskutseid anda Ukrainale relvaabi - sellest sõltuks justkui sõja tulemus Donbassis. Kuid võib oletada, et lääne sõjalistel planeerijatel ja otsuse tegijatel on veel meeles juhtum möödunud kevadest, kui osa 330 000 Ameerika esimese abina Ukraina armeele saadetud kuivtoidupakist spekulantide poolt peatselt (mh. internetis) müügile pandi. Paljuräägitud Ukraina lustratsiooniprotsessi, mille eesmärgiks vabaneda Janukovitši-, aga ka Juštšenko-ja Kutšma-aegsetest korrumpeerunud riigiametnikest, ennustavad mitmed eksperdid juba praegu „Serbia teed", kus Miloševići-aegsel eliidil õnnestus 2000. aasta „oktoobrirevolutsiooni" järel edukalt lustratsiooni saboteerida ning suuresti oma positsioonid säilitada.

Kui reformide ning korruptsiooni vastase võitluse osas Ukrainal vähimatki edasiminekut ette näidata pole, katkeb ilmselt peagi ka kannatlikumate lääne partnerite kannatus.