Karl Kase: valima võiks lubada vaid vaimse võimekuse testi alusel

Valimised on lõppenud, elagu valimised! Koalitsioonikõnelused on lõppenud, elagu uus koalitsioon! Eesti rahvas on neljaks aastaks taaskord rääkinud. Valimiste tõeline võitja pole mitte Reformierakond ega nende kaks koalitsioonipartnerit, vaid demokraatia, see vaat et pooljumalik sõna, mis jätaks otsekui kõik muu tahaplaanile- nii kaua kuni meil on demokraatia, on meil kõik hästi. Isegi siis, kui paljud asjad on tegelikkuses halvasti.

Teoreetiliselt peakski see nii olema, kuulume me ju nende suhteliselt eksklusiivsete riikide klubisse, kus rahvas ise (vabalt ja hirmuta) juhid valib ning kui valik end mingil põhjusel õigustama ei peaks, siis pole hullu- järgmistel valmistel valitakse kedagi muud. Praktika on aga Eesti puhul teooriast paraku erinev. Jah, meil on paljud asjad halvasti, aga kõige hullemad lood on sellesama demokraatiaga. Demokraatia ei tähenda ju netis paari kliki tegemist või valimispäeval ümbriku kastitoppimist, sellest Facebooki selfie postitamist ja selle kaudu teisigi valima kutsumist (kui eriti hästi läheb, siis tuleb selle käigus ehk paar like'i ka ära, mis nii mõnelegi valijale on isegi olulisem kui valimisprotsess ise), demokraatia tähendab intelligentset ja ratsionaalset otsust, demokraatia pole mitte ainult privileeg, vaid ka kohustus, oluline ja ühtlasi ilus kohustus.

Naiivne väide

Juhtusin hiljuti lugema üht artiklit, mille autor soovitas Eestil näiteks Austraaliast eeskuju võtta ja valimised kõigile kohustuslikuks teha- nii lõppevat Eestis see igavene Reformiajastu, sest inimesed, kes praegu valimas ei käinud (umbes 36%) olevat just see grupp, kes Reformierakonnale oma häält ei annaks (väide on juba iseenesest vale ja äärmiselt naiivne).  Samas ei toodud välja ühtki põhjust, miks need inimesed ei vali. Põhjus on aga väga lihtne: neid inimesi ei huvita poliitika. Ning neid ei peagi poliitika huvitama, pahatihti ongi poliitika üsna nüri ja mis veel hullem, et seda korralikult mõista, tuleb tohutult oma väärtuslikku aega kulutada, kes seda tänapäeva kiires maailmas ikka naljalt teha viitsiks, eriti kui su hobiks ja kireks on näiteks hoopis fitness, autode parandamine, kalapüük, poe taga viinavõtmine või jumal teab mis, saate aru küll.

Kui kõik need inimesed kohustuslikult valima panna, võiks valimised hoopis ära jätta ja selle asemel näiteks loteriiga riigikoguliikmeid valida, see oleks oluliselt kiirem, odavam ja teeb lõppude lõpuks üsna sama välja. Seega, jumal tänatud, et 36% inimestest valimas ei käinud. Probleem on aga selles, et sellest 64%, kes valimas käisid, on suurem osa samuti nii apoliitilised, et mingitest ratsionaalsetest demokraatlikest valikutest me rääkida ei saa. Sir Winston Churchill ütles kunagi ilusti, et kõige kaalukam argument demokraatia kahjuks on paariminutiline vestlus keskmise valijaga ning eesti valija pole selles suhtes mingi erand. Vaadakem kasvõi erakondade toetust vanusegruppide lõikes: paneb ikka kukalt kratsima küll, et näiteks alla 21-aastaste seas on konkurentsitult populaarseim erakond Reform, SDE toetus aga, mis loogiliselt võttes peaks just noortele imponeerima, on peaministriparteist lootusetult maas. Aga ebaloogilised reitingud ei piirdu ainult noortega, vaid sisuliselt kõikide vanuserühmadega, sama kehtib ka näiteks väiksema sissetulekuga inimeste kohta jne. Järgmine Emori uuring võiks lisaks inimestelt lihtsalt erakonnaeelistuse teada saamise asemel paluda ka oma valikut põhjendada. Olen veendunud, et sõltuvalt inimesest, oleks keskmine vastus kas nii naljakas nagu parim komöödifilm või siis nii õudne kui õudseim õudukas.

Iga hääl ei ole võrdne

Eesti (ehkki mitte ainult meie) demokraatia paradoks seisneb selles, et raudne kuvand, nagu iga hääl oleks võrdse tähtsusega, on otse ja keerutamata öeldes vale. See kõlab küll üsna vastuolulise väitena, kuid olgem ausad, näiteks politoloogiadoktorandi hääl, mis baseerub ratsionaalsusel, peaks reaalsuses ikka kordades olulisem olema, kui 18.aastase Mari oma, kes valis Jaak Madisoni selle tõttu, et ta on kena noor poiss. OK, äärmuslik näide, aga iva on asjas sees (tõe huvides olgu märgitud, et artikli autoril pole absoluutselt midagi inimeste vastu, kes valivad Madisoni seetõttu, et kõrvutades erinevaid valmisprogramme ja maailmavaateid, tundub see neile kõige mõistlikumana, me kõik oleme ju erinevad, selles ilu peitubki). Me ju ei anna autojuhipabereid inimestele niisama, vaid, et saada juhiluba, tuleb läbida nii teooria- ja praktikakursused kui ka eksamid. Ilma nende eduka sooritamiseta on inimene ohuks nii iseendale kui tervele ühiskonnale. Sama kehtib tegelikult ka demokraatia kohta- inimene, kes käib valimas lihtsalt valimise pärast ega suuda oma valikut ratsionaalselt põhjendada, on ohuks tervele ühiskonnale.

Kaks võimalust

Heakene küll, mulli oskab ajada ju igaüks, aga kuidas saaksime siis reaalselt olukorda muuta? Näen kahte võimalust. Esimene neist võtab tublisti aega, aga võiks mõne generatsiooni pärast siiski töötada: politoloogiat, sotsioloogiat ja majandust tuleks hakata intesiivselt õpetama alates keskkoolist, kõiki neid vähemalt sama tihedalt kui näiteks matemaatikat, sest tegelikkuses unustab suurem osa inimestest siinuse, koosinuse ja tangensi mõne aastaga, kuna nendega lihtsalt ei puututa enam iial igapäevaelus kokku, samas kui erinevad valimised toimuvad üsna tihti, nende tulemustest sõltub väga palju ja poliitika ümbritseb meid vaat et sõna otseses mõttes igal sammul. See variant on aga probleemne, sest esiteks võtab selline demokraatia ratsionaalseks muutmine, nagu eelpoolgi mainitud, tohutult aega ning objektiivseid õpetajaid pole sugugi nii lihtne leida, on ju noor inimene veelgi lihtsamini mõjutatav kui täiskasvanu.Samuti on tänapäeva gümnaasiumiprogramm juba nii tihe.

Teine variant oleks "rahva" hulgas kindlasti ebapopulaarsem, aga samas, targemad inimesed teavad, et "masside" tahet ongi vaja mingites kindlates aspektides, nagu ka siin, ignoreerida. Selleks variandiks oleks teha test, mille edukal läbimisel saaks inimene lunastada valmisõiguse: tee test ära ja vali elu lõpuni nii kuidas jaksad, kukud testil läbi, saad aasta pärast uuesti proovida. Inimene, keda poliitika ei huvita, testi niikuinii ei teeks, inimene, kes tahab valida, aga poliitikast midagi ei jaga ja testil ebaõnnestub, seekord valida ei saa (seevastu motiveeriks läbikukkumine inimest endale asjad selgeks tegema ja seeläbi järgmisel võimalusel testi loodetavasti edukalt sooritama). Lihtne! Pole lolli valijat, pole probleemi ja valitsus oleks lõpuks tõepoolest (intelligentse) rahva nägu (ning millegi pärast kipun ma arvama, et näiteks Taavi Rõivase nägu seal küll enam ei domineeriks, aga võin ka eksida, eksimine olevat ju lõpuks inimlik). Ning seda võib juba küll ratsionaalseks demokraatiaks pidada.

Loomulikult on asi keerukam, kui see paistab, sellise testi valmistegemine on äärmiselt raske ülesanne, aga kiiresti muutuvas ning globaliseerunud maailmas on Eestile ja meie konkurentsivõimele ülimalt oluline, et valija mõistaks, mis vahe on vasakpoolsel ning parempoolsel poliitikal, mida täpsemalt tähendab astmeline tulumaks nii indiviidi kui ettevõtluse tasandil, millised otsused tulevad Tallinnast ning millised Brüsselist,  lisaks otse loomulikult veel suur hunnik teisi aspekte, mille üle võiksingi siin praegu arutlema jääda.

Ühesõnaga, ei tea minagi, milline see õige test täpselt olema peaks, aga olen veendunud, et kui eestlane suudab luua Skype'i, Trasferwise'i ja Taxify, siis suudame me luua ka selle. Ja olgem ausad: olla maailma ratsionaalseima demokraatiaga riik, poleks mitte ainult Eestile oluliselt kasulikum kui praegune valimissüsteem, vaid see oleks ka kordades kõvem sõna, kui väike plastmasstükk nimega Nokia, mille üle soomlased (siiski põhjusega) veel hiljuti nii uhked olid!