Andres Laiapea: valimisõiguse piiramine ähvardaks kodusõjaga
Karl Kase ettepanek lubada inimesi valima vaid vaimse võimekuse testi alusel on sissemurdmine lahtisest uksest. Eestis kehtivad valimisseadused sätestavad juba täna, et hääleõiguslikud ei ole isikud, kes on valimisõiguse osas teovõimetuks tunnistatud. Kui peetakse silmas seda, et hääleõiguse saamiseks tuleks sooritada kodanikueksam, siis tuleks seda ka nii nimetada.
Samas ei saa kuidagi nõustuda arvamusega, et selline kohustuslik eksam või test muudaks Eesti maailma ratsionaalseima demokraatiaga riigiks. Juba veidigi lähemal vaatlusel osutub selline primitiivelitistlik filter hoopis äärmiselt ebaratsionaalseks.
Kõigepealt, üldise valimisõiguseni, mille puhul omavad hääleõigust kõik teovõimeliseks tunnistatud täisealised kodanikud, on maailmas jõutud just seetõttu, et see on ratsionaalne. Ajalugu näitab, et hääleõiguse puudumine paneb inimesed võitlema selle saavutamise eest, kutsudes esile kodusõdu ja revolutsioone. Üldine valimisõigus on kõige odavam viis sotsiaalse rahu kindlustamiseks, aidates seega tagada ka üksikisikute turvalisust, mis kuulub üldiselt ratsionaalsete inimeste põhivajaduste hulka.
Ratsionaalne mitte riskeerida
Demokraatia suurimaks eeliseks ju ongi, et see tagab riiklikus elus stabiilse, evolutsioonilise arengu, vähendades ohtu vägivaldseteks vapustusteks ja revolutsioonideks. Kui hakata jagama inimesi mingi testi abil esimese ja teise järgu kodanikeks, siis võivad hääleõiguseta jäänud tulla kergesti mõttele selline režiim jõuga hävitada. On äärmiselt ratsionaalne sellega mitte riskeerida.
Teiseks, kas sellise testi koostamine on üldse võimalik? Kase tunnistab isegi, et tema ei tea, milline see õige test täpselt olema peaks, kuid rõhutab samas, et on "ülimalt oluline, et valija mõistaks, mis vahe on vasakpoolsel ning parempoolsel poliitikal" jne. Jah, tõesti?! Mis siis on nende vahe? Vasakpoolsus ja parempoolsus ei ole ju mingid absoluutmõisted, need on alati suhtelised. Kui kõnealused terminid Prantsusmaal 18. sajandil kasutusele võeti, siis olid vasaktiiva loosungiteks muu hulgas vabakaubandus ja kapitalism. Tänapäeval seostatakse neid rohkem parempoolsusega.
See, mida sarnaste mõistetega konkreetselt tähistatakse, on mitte üksnes ajas muutuv ja riigiti erinev, vaid neid sõnu kasutatakse inimeste poolt erinevates tähendustes siin ja praegu. Poliitilised kontseptsioonid on üldse pidevas arengus. Ajaloo lõppu me selles osas kindlasti ei näe. Kas ei kujutaks taolise testi koostamine endast siis lihtsalt katset suruda peale ühte absoluutset tõde olukorras, kus seda tegelikult ei eksisteeri?
Pluralism vohagu
Maailm on keeruline paik ning poliitikat on võimalik näha, käsitleda ja mõista väga erinevalt. On äärmiselt ebaratsionaalne, kui seda tohutut mitmekesisust üritatakse suruda vaid ühe testi kitsastesse raamidesse. Demokraatia arengu seisukohalt oleks palju ratsionaalsem seda pluralismi tunnistada ja aktsepteerida, lasta sellel vabalt vohada.
Kolmandaks, tuleb muidugi nõustuda, et kodanikuharidus vajab arendamist.
Demokraatia jaoks on näiteks fundamentaalse tähtsusega, et lastele õpetataks juba varakult hoidumist inimeste lahterdamisest. Selgitataks, et kõik inimesed (kui inimesed) on võrdväärsed, olenemata oma sünnipärast, vaimsetest või muudest võimetest. Kaaskodanike alavääristamine ja põlgamine on noortes demokraatiates sageli levinud lastehaigus ning Eesti ei ole selles osas kahjuks mingi erand.
