Kaitseväe luurekeskuse ülem Kaupo Rosin: Venemaa "hiiliv" kampaania Ukrainas on olnud edukas
Venemaa Föderatsiooni poliitika taustaks on tema presidendi Vladimir Putini korduvalt välja öeldud seisukoht, et 20. sajandi suurim geopoliitiline tragöödia oli Nõukogude Liidu lagunemine. Kahtlemata kaasnesid NSVL-i lagunemisega kõikvõimalikud probleemid ja raskused, kuid Vene president peab eelkõige silmas Nõukogude Liidu õigusjärglase Venemaa föderatsiooni alanenud staatust maailma poliitilisel areenil. Sellega on kaasnenud nn „piiramisrõngas oleva kindluse“ mentaliteedi esilekerkimine Vene poliitilises eliidis ja seisukoht, et Venemaa peab oma geopoliitilist mõjusfääri jäigalt kaitsma. Ukraina rahva soov integreeruda Euroopa Liiduga (EL) ning selle soovi ellurakendamist takistava presidendi Viktor Janukovõtši kukutamine olid ja on selges vastuolus Venemaa juhtkonna maailmapildiga. Nimelt nägi Moskva Ukraina europüüdlustes USA ja EL-i juhitud geopoliitilist rünnakut, katset kärpida Venemaa mõjusfääri ning nihutada Lääne „kontrollitud“ alade piiri pea Kesk-Venemaa naabrusesse.
Venemaa strateegilise tasandi juhtkond on pärast 2008. aastat pingsalt otsinud võimalusi jõu kasutamiseks viisil, mis tooks enesega kaasa võimalikult vähe negatiivseid vastureaktsioone, kuid lubaks sellegipoolest sihtmärgiks valitud riikides välja vahetada valitsusi ning kujundada nende riikide poliitikat vastavalt Vene huvidele. Sellistele nõudmistele vastava sõjapidamisviisi pakkus 2013. aastal ilmunud programmilises artiklis välja Vene kindralstaabi ülem armeekindral Valeri Gerassimov.
Kindral Gerassimov on seisukohal, et 21. sajandil on mittesõjalised vahendid poliitiliste eesmärkide saavutamiseks sageli tõhusamad sõjalistest meetmetest ning viimased peavad etendama eelkõige toetavat rolli. Sihtmärgi vastu tuleb rakendada kõiki riigi käsutuses olevaid mõjutusvahendeid: poliitilisi, majanduslikke, informatsioonilisi jt. Alles siis, kui need ei anna soovitud tulemust, rakendatakse kujunenud vastasseisus vajaliku lahenduse tagamiseks sõjalisi võimeid (vt joonis „Роль невоенных методов при разрешении межгосударственных конфликтов“ ).
Varasemate sõdade puhul püüdsid riigid enne lahingutegevuse alustamist kasvatada oma sõjalist jõudu mobilisatsiooni abil ning vajasid viimase läbiviimiseks aega. Kindral Gerassimovi doktriin näeb aga ette sõjategevuse alustamist ilma sõda välja kuulutamata, kasutades eelkõige kiires valmiduses olevaid rahuaegseid üksuseid – vastase eelhoiatusaeg jääb seega minimaalseks. Samuti püütakse ära kasutada sihtriigi siseprobleeme relvastatud opositsiooni loomiseks kogu vastase territooriumil. Sellises konfliktis on suur roll erioperatsioonide vägedel, täppisrelvade kasutamisel, infooperatsioonidel ning kõikvõimalike vastase survestamiseks kasutatavate meetmete oskuslikul ja väga koordineeritud rakendamisel.
Oranž revolutsioon ja Maidan
Möödunud aastal Ukrainas arenenud sündmused vastasid paljuski Vene kindralstaabi ülema kirjapandule. Pinged Ukraina ühiskonnas olid kogunenud juba mõnda aega ...
2004. aastal puhkesid Ukrainas oranži revolutsioonina tuntuks saanud massiprotestid, mille põhjus oli rahva rahulolematus Ukraina korrumpeerunud valitsusaparaadiga ning presidendivalimiste tulemuste võltsimine Viktor Janukovõtši kasuks ning Viktor Juštšenko ja Julia Tõmošenko juhitud koalitsiooni kahjuks. Pärast 2004. aasta detsembris toimunud kordusvalimisi sai Ukraina riigipeaks siiski Viktor Juštšenko. Tekkinud võimukoalitsioon ei suutnud aga Ukraina ühiskonnas vajalikke muutusi läbi viia, mattus skandaalide ja omavahelise võimuvõitluse alla ning Tõmošenko-Juštšenko võimuperiood lõppes 2010. aastaga – toonastel presidendivalimistel tõusis riigi etteotsa ikkagi moskvameelne Viktor Janukovõtš.
President Janukovõtši võimuperioodil vähenesid Ukraina kaitsekulud ning 2014. aasta pidi jääma viimaseks, mil riigis kehtis ajateenistus. Janukovõtši juhitud Ukraina valitsus muutis ka Ukraina vastuluure prioriteete ja andis korralduse keskenduda eelkõige USA ja Briti luureteenistuste tegevuse tõkestamisele. Vene eriteenistustele anti seejuures aga võimalus kasvatada oma töötajaskonda Ukrainas ning nendevastane vastuluuretöö nihutati tagaplaanile.
Ukraina jätkas liikumist assotsiatsioonileppe sõlmimise suunas EL-iga, kuid samal ajal säilitati väga tihedad sidemed Vene föderatsiooniga, seda eriti kaitsetööstuse vallas. Riigis omas juhtrolli nn Janukovõtši pere – juhtpositsioonidele ja jõustruktuuride etteotsa pandi riigi presidendile ustavad inimesed. Korruptsioonitase Ukrainas oli sel perioodil võrreldav Kesk-Aafrika vabariigiga.
President Janukovõtši 2013. aasta novembris tehtud otsus lükata edasi assotsiatsioonileppe sõlmimine EL-iga kutsus sellisel foonil esile uue sotsiaalse plahvatuse. Pinged eskaleerusid esialgu rahumeelseteks meeleavaldusteks, seejärel Kiievi kesklinna hõivamiseks opositsiooni poolt – nn Maidan – ning lõpuks vägivaldseteks kokkupõrgeteks, mille käigus tapsid tõenäoliselt valitsusjõudude kontrollitud täpsuslaskurid Kiievis ligi sada opositsioonilist meeleavaldajat.
Venemaa Föderatsioon leidis end olukorrast, kus võis ohtu sattuda tema sõjalise kohaloleku jätkumine Mustal merel. Kiievis moskvameelse presidendi (hoolimata talle antud Venemaa abist) kukutanud ja võimule tulnud rahvuslikud jõud võisid hakata nõudma Musta mere laevastiku lahkumist Krimmist. Venemaal valitsevale režiimile oli ilmselt samuti vastuvõtmatu olukord, kus Musta mere laevastiku Krimmi baas asuks Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumil. Järgnesid Venemaa Föderatsiooni sammud, milleks Lääne ühiskond ei olnud valmis ja seda vaatamata korduvatele hoiatustele Balti riikide ja Poola poolt.
Krimmi hõivamine
22. veebruaril 2014, pärast Janukovõtši põgenemist riigist, käivitus tõenäoliselt just selliseks puhuks koostatud Venemaa Föderatsiooni plaan – algasid rahvarahutused Krimmi poolsaarel, mis kulmineerusid 27. veebruaril Krimmi kohaliku parlamendihoone hõivamisega eraldusmärkideta vormides Vene eriüksuslaste poolt. Vene propagandamasin edastas Krimmi elanikele sõnumit, mille kohaselt liikusid poolsaare suunas fašistide ja ukraina natsionalistide – „bandeeralaste“ – jõugud. Sellele järgnes 28. veebruaril eraldusmärkideta Vene dessantväelaste sissetung poolsaarele: need võitlejad hõivasid poolsaarele viivad maa-, mere-, ja õhuteed. Toimuva varjamiseks ja lääneriikide reaktsiooni edasilükkamiseks paiskas Venemaa föderatsiooni president isiklikult 4. märtsil meediasse valesõnumi – ta väitis, et Krimmi territooriumil tegutsevad „rohelised mehikesed“ ei kuulu Venemaa Föderatsiooni relvajõudude koosseisu. 17. aprillil teatas president Putin, et oli tegelikult kogu aeg mõista andnud ja rääkinud, et Krimmis tegutsesid Vene relvajõud.
Ukraina otsustusprotsess oli sisepoliitiliste probleemide tõttu olulisel määral halvatud. Väidetavalt ei saanud Krimmis paiknenud üksuste ülemad kõrgema juhtkonna käest õigeaegseid suuniseid tegevuseks, samuti esines nende seas otsest reetmist. Tulemuseks oli poolsaarel paiknevate Ukraina sõjaväelaste mahajäetuse ja lootusetuse tunne, sellest tingitud võitlustahte langus ning võimetus invasioonile vastu seista. Selle süvendamiseks ja Ukraina üksuste alistumisele kallutamiseks kasutasid jätkuvalt ilma eraldusmärkideta tegutsevad Vene üksused psühholoogilisi operatsioone, muuhulgas ähvardati näiteks Krimmis paiknevate Ukraina sõjaväelaste perekondi.
Sotši paraolümpiamängude lõppemine 16. märtsil 2014 vabastas seni olümpiamängude turvamisega tegelenud Vene sõjalise ressursi, mida hakati üsna jõudsalt poolsaarele siirma. Samal päeval toimus Ukraina põhiseadust rikkunud „referendum“ Krimmis, mille hääletustulemuste kohaselt soovis poolsaare elanikkond liituda Venemaa föderatsiooniga. 21. märtsil allkirjastas Venemaa Föderatsiooni president Vladimir Putin Vene riigiduuma otsuse liita Krimmi poolsaar ja Sevastopol Venemaa föderatsiooniga.
Möödunud oli vaid kuu aega päevast, mil Ukraina president Janukovõtš riigist pages. Ukraina väegrupp Krimmis alistati sisuliselt ühegi lasuta, see lakkas olemast ning ligi kolmandik selle isikkoosseisust siirdus Venemaa Föderatsiooni relvajõudude teenistusse.
Võitlus Ida-Ukrainas
Kahjuks ei piirdunud Venemaa Föderatsiooni juhtkond 2014. aastal vaid Krimmi annekteerimisega. Kiievi võimude vastased rahutused puhkesid ka Donetski ja Luganski oblastis, kus suur osa elanikkonnast toetas valimistel Janukovõtšit ning mille majandustegevus oli tihedalt seotud Venemaaga. Ukraina võimude heidutamiseks ja separatistide tegevusvabaduse tagamiseks koondas Venemaa Ukraina piiridele märtsi alguses 50 000 – 60 000 sõjaväelasest koosneva väegrupi.
On tõenäoline, et rahutuste peamised ässitajad tegutsesid vastavalt Venemaalt saadud juhtnööridele. Kasvav „vabatahtlike“ vool Venemaa Föderatsioonist Ida-Ukrainasse võimaldas Moskval pikkamööda sõjategevust eskaleerides kasvatada survet Ukrainale. Just olukorra muutumine järk-järgult ja pikkamööda aitas kaasa sellele, et maailma tähelepanu hakkas Ukrainas toimuvalt mujale nihkuma.
Separatistid – või „ülestõusnud“, nagu Venemaa juhtkond neid nimetab – suutsid aprillis-mais hõivata Luganski ja Donetski oblastite võtmealad. Ukraina relvajõud ja siseministeeriumi üksused olid sel ajal sedavõrd halvas seisus, et ei olnud võimelised osutama separatistidele tõhusat vastupanu. Hinnanguliselt suutis Ukraina oma jõustruktuuride baasil formeerida vaid 5000–6000 võitleja suuruse väegrupi. 11. mail toimusid Ida-Ukraina separatistide kontrollitud aladel „referendumid“, kuid neid Venemaa Föderatsioon ei tunnustanud ega kiirustanud ka Ida-Ukraina annekteerimisega.
Samuti sammhaaval muutus ka Venemaa poolt „ülestõusnutele“ tarnitava relvastuse iseloom: aprillis-mais ilmusid Ida-Ukrainasse lähimaa õhutõrjeraketid; juunis liikusid üle piiri esimesed tankid T-64 ja reaktiivmiinipildujad BM-21 Grad; juulis olid Ukrainas juba õhutõrjekompleksid Buk ning 2014. a lõpus tuli Ukrainast andmeid 240 mm liikurmiinipildujate 2S4 Tjulpan kasutamisest Donetski lennujaama kaitsjate vastu. „Ülestõusnute“ varustust sai oma nahal tunda ka OSCE missioon, kelle vaatlusdroonide tegevust häiriti 2014. a novembris tänapäevaste elektroonilise võitluse seadmetega. Kui alguses püüti tarnida relvastust, mis oli olemas ka Ukraina relvajõududel, ja väita, et see on „ülestõusnute“ poolt sõjasaagiks saadud, siis hiljem pole Venemaa Föderatsioon sellele enam palju tähelepanu pööranud ja separatistid on saanud ka selgelt Vene päritolu varustust.
Hoolimata kõigist probleemidest ja Venemaa jätkuvast, piiri tagant lähtuvast heidutustegevusest suutsid Ukraina relvajõud ja vabatahtlike üksused mai lõpus, juuni alguses ikkagi üle minna vastupealetungile, mis augusti keskpaigas ohustas juba kogu separatistliku enklaavi eksistentsi. See sundis Venemaa Föderatsiooni esimest korda otseselt võitlusse sekkuma. Vene relvajõudude regulaarüksuste sissetung peatas Ukraina vägede edenemise ja sundis Ukraina juhtkonda 5. septembril 2014 Minskis vaherahu sõlmima. Venemaa püüdis jätkuvalt esitada oma rolli toimuvas ainult vahendajana „ületõusnute“ ja Ukraina võimude vahel (küll aga asetati Minskis allkirjastatud lepetega Venemaale hulk kohustusi ja viimane ka aktsepteeris need).
Kuum vaherahu
Järgnenud periood ei kujunenud Ukraina võimudele kuigi palju kergemaks, sest käiku läks kogu Vene survevahendite arsenal. „Ülestõusnud“ jätkasid peaaegu varjamatut sõjategevust ning suurendasid oma territooriumit ligi 500 km2 võrra. Venemaa nõudis Ukrainalt mitme miljardi dollari suuruse võla tasumist tarbitud gaasi eest ning püüdis seejuures muuta Ukrainat EL-ile ebameeldivaks partneriks, nõudes EL-ilt garantiisid, et Ukraina võlg saab tasutud. Venemaa kehtestas mitmele Ukraina kaubale sisseveokeelu. Katkematult jätkusid Ukraina vastu suunatud infooperatsioonid: Ukrainat kujutati fašistidest juhitud riigina, kelle relvajõud panevad Ida-Ukrainas toime inimsusevastaseid kuritegusid jms. Ühtlasi hirmutati niimoodi Ida-Ukraina elanikke Kiievist lähtuva ohuga.
See kõik aga ei aidanud Venemaa Föderatsioonil saavutada oma geopoliitilisi eesmärke soovitud ulatuses ja peatada Ukraina liikumist EL-i suunas. Ukraina ülemraada ratifitseeris 16. septembril 2014 ikkagi EL-i–Ukraina assotsiatsioonileppe. Küll aga saavutas Venemaa sanktsioonidega ähvardades assotsiatsioonileppe vabakaubandust puudutava osa jõustumise edasilükkamise kuni 1. jaanuarini 2016.
Pärast assotsiatsioonileppe ratifitseerimist Ukraina ülemraadas tegi Venemaa Föderatsiooni välisminister Sergei Lavrov mitu avaldust, teatades, et Ukraina blokiväline staatus on Euroopa julgeoleku oluline osa ja Venemaa arvates peaks Ukraina selle säilitama. Ka see surveavaldus ei kandnud vilja ning 29. detsembril 2014 kirjutas Ukraina president Porošenko alla seadusele, mis tühistas Ukraina kui blokivälise riigi staatuse.
Seega ei ole Venemaa suutnud ligi terve aasta väldanud kõikvõimaliku survestamisega muuta Kiievi seisukohti eurointegratsiooni osas ja mis veelgi dramaatilisem – nüüd on lisandunud ka Ukraina huvi liituda NATO-ga. Kujunenud olukorras oli vaid aja küsimus, millal sõjategevus uuesti ägeneb ja Minskis sõlmitud vaherahust ei peeta enam isegi formaalselt kinni. See leidis aset 2015. aasta jaanuaris, kui „ülestõusnud“ tegid hulga katseid vallutada Donetski lennujaam, see neil lõpuks ka õnnestus. Järgnenud lahingud on aset leidnud Debaltsevo, Mariupoli ja Stanitsa Luganskaja juures. Olukord on tõsine ja Ukraina üksused pidasid selle artikli kirjutamise ajal raskeid kaitselahinguid.
Kokkuvõte
Lõpetuseks võib öelda, et Venemaa Föderatsiooni „hiiliv“ kampaania Ukrainas on olnud küllaltki edukas lääneriikide reaktsiooni leevendamisel ja tõsisemate vastusammude edasilükkamisel. Vene tippjuhtide otsesed valed on andnud soovijatele võimaluse eitada Vene vägede kohalolu ja osalust sõjategevuses Ida-Ukrainas. Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonid karmistusid vaid pikkamööda ja alles juulis 2014 kehtestatud meetmed on Venemaa Föderatsiooni majandust juba tõsiselt mõjutanud. Maailma avalik arvamus tegi läbi tõsise muutuse ja pöördus märkimisväärselt Venemaa vastu pärast Malaisia reisilennuki (lend MH-17) allatulistamist „ülestõusnute“ poolt 17. juulil 2014. Kuid nagu juba öeldud – niimoodi tegutsedes pole siiski suudetud Ukrainat eurointegratsiooni kursilt kõrvale kallutada.
Ukraina tulevik sõltub praegu väga paljus lääneriikide võimest ja tahtest Ukrainat toetada ja ohjata Venemaa Föderatsiooni agressiivset välispoliitikat. Tõenäoliselt ei suuda Ukraina 2015. aasta jooksul kontrolli alla saada Ida-Ukraina regiooni ja Krimmi poolsaart ning on selge, et majanduskrahhi eest saab Ukrainat kaitsta vaid Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide abi. Ukraina võimalused kriisist väljuda kasvavad, kui lääneriigid hoiavad jõus Venemaa Föderatsiooni vastaseid sanktsioone.
Ukraina sündmused näitavad, et me peame õigusriigile kohaselt, kuid otsustavalt reageerima igasugustele katsetele tekitada kriisi meie riigis või meie liitlasriigis. Kriisiloome võib nimelt olla vaid esimene samm edaspidi juba pidevalt eskaleeruvas survestamises, mis võib lõppeda otsese sõjalise agressiooniga. Tihedad suhted liitlastega, laiapõhjaline riigikaitse ja tugev demokraatlik riik loovad head eeldused hübriidsõja tõkestamiseks. Meie riigi tulevik on meie endi kätes ja see, millises maailmas elavad meie järeltulijad, on suurel määral meie endi teha.
Kaitseväe luurekeskuse ülema Kaupo Rosina artikkel "Hübriidsõda Ukrainas" ilmus Eesti kaitseväe aastaraamatus 2014.
