Juhtkiri: juhid murravad riigitööl rutiini
Eesti parimate tippjuhtide hulka kuuluva Aivo Adamsoni ekskurss avalikku sektorisse jääb pisut alla kolme aasta pikkuseks – 2012. aasta suvel hakkas ta maanteeameti juhina tööle, nüüd alustab viimast töökuud. Teise tunnustatud tippjuhi Erkki Raasukese käik avalikku sektorisse piirdus ainult pooleteise aastaga. Kõigepealt IT-ettevõtjana kuulsaks saanud Taavi Kotka on majandusministeeriumi asekantsleri ametis nüüdseks töötanud peaaegu kaks ja pool aastat ja seni ta veel jätkab.
Kõigi kolme puhul võib kõhkluseta öelda, et riik on nende tööst palju võitnud. Raasuke andis suure panuse majandusministeeriumi Augeiase tallide puhastamisse, kustutades tulekahjusid lennufirmas Estonian Air ja maanteeametis. Adamsoni juhtimisel sai maanteeametist, endisest korralageduse pesast, palju läbipaistvama ja ausama kultuuriga organisatsioon. Kotka sai hiljuti Euroopa parima IT-juhi tiitli, tema aktivas on näiteks e-residentsuse projekti käimalükkamine. Sellesse ritta võib lisada ka aasta väliskaubandus- ja ettevõtlusministrina töötanud Anne Sullingu – temagi saab oma ametiajast ette näidata konkreetse positiivse tulemuse, Jaapani turu avamise Eesti piimatöötlejatele.
Kui erasektori kogemusega juhtide riigi juhtimisse kaasamine annab tihti häid tulemusi, siis miks mitte värvata neid rohkem? Näiteks kolmkümmend kolme-nelja asemel? Osalt jääb asi juhtide endi huvi taha. Näiteks Adamson ütleb tänases lehes, et kaotas pangatöölt ära tulles sissetulekus (kuigi teenis enamiku eestlaste jaoks kadestusväärsed u 5000 eurot põhipalka kuus). Riigitööle tuli ta missioonitundest ja soovist uusi asju õppida või suuri tegusid teha. Samalaadne lugu oli Raasukesega ja on Kotkaga.
Teisisõnu: ainuüksi rahaga häid erasektori juhte riigitööle üldjuhul ei meelita. Õnneks saaks nii mõnigi neist endale mõnda aega lubada ka missioonitundest töötamist. Aga poliitikud ei ole eriti agarad erasektori juhte riigitööle meelitama. Pigem tehakse seda viimases hädas, kui mingi valdkonna olukord on juba varjamatult kehv. Sellest tavast peaks avalik sektor loobuma ja otsima erasektori taustaga juhte alati, kui mingis asutuses või projektis on vaja rutiini murda.
Praegu on selline projekt näiteks haldus- ja riigireform. Karjääripoliitiku riigihalduse ministri ametisse panemine näitab, et valitsusel ei ole selle reformiga tõsi taga. Vastasel korral otsinuks koalitsioon sellesse ametisse mõne Adamsoni masti juhi.