Karl Kase: vähem rumalaid valijaid ja midagi ehk muutubki!
Kirjutasin hiljuti artikli, kuidas valimistesti kasutuselevõtt muudaks Eesti demokraatia oluliselt ratsionaalsemaks, sel lihtsal põhjusel, et suur osa eestlastest on nii apoliitilised, et demokraatiast on saanud mõttetu sõnakõlks - ei võida mitte parim idee, vaid parim turundaja, täpselt nagu äris ikka.
Valimas käiakse valimise pärast, oma valikut pahatihti põhjendada ei osata, suuri muutusi loomulikult ei oodata, kuid mitte sellepärast, et muutus teoreetiliselt võimatu oleks, vaid seetõttu, et midagi demokraatlikult muuta, peaks ka tavakodanik poliitikast huvituma, seda pidevalt jälgima, analüüsima jne - aga nii kaua kui muidu apaatne ja poliitikast mittehuvituv eestlane läheb põlema vaid mingite pseudeoteemade nagu geiõiguste peale, on midagi ratsionaalset raske oodata.
Pakkusin välja, et valimistel osalemiseks eelduseks oleks valmistesti edukas läbimine, saad läbi, vali nõrkemiseni, kukud läbi, proovid järgmisel aasta uuesti. Sain palju huvitavat vastukaja nii internetikommentaatoritelt kui ühingu radikaaldemokraatia juhatuse liikmelt Andres Laiapealt, kes kirjutas, et osade inimeste valimistels mittelubamine võib lausa viia kodusõjani, keegi teine arvas, et selline lahendus viiks üheparteisüsteemini. Ei.
Esiteks, Eesti puhul on kodusõda absoluutselt välistatud, meile on igasuguse tõsise poliitilise vastupanu puudumine juba sisse kodeeritud. Maksimum, mis juhtuda võiks, on paari tuhande inimese kogunemine Toompeale, kus peetakse paar küsitava väärtusega kõnet, lauldakse koos paar laulu, eestlane olevat ju suur laulurahvas, tuntakse end korraks kuhugi kuuluvana, on ju ühtekuuluvustunne mingil seletamatul põhjusel meile nii oluline, siis minnakse koju, mõeldakse uhkelt, et oma panus Eesti paremaks muutmiseks ongi nüüd tehtud, korgitakse lahti järjekordne pudel õlut, pannakse uus osa naljakaid koduvideosid Youtube'ist mängima ja elu läheb jälle vana rada pidi edasi. Seega, potentsiaal, et Eestis puhkeks kodusõda on umbes sama suur nagu see, et paarkümmend Vene saatkonna ees protestilaule laulvat eestlast kuidagi Krimmi jälle Ukraina koosseisu aitaks.
Teiseks, üheparteisüsteem on meie praeguses nn „demokraatias" kordades tõenäolisem kui siis, kui valima pääseks ainult testi alusel. Võtame näiteks Indrek Tarandi, kes juba teist koosseisu järjest muljetavaldavate numbritega Euroopa Parlamenti valiti. Esimesel korral räägiti mingitest protestihäältest. Mille vastu täpselt Euroopa kontekstis protesteeriti, jääb mulle selgusetuks, aga ega ma ei peagi kõigest täpselt aru saama. Järgmistel, 2014 aasta valimistel valiti Tarand jälle tagasi. Loogika ütleb, et väga lahe, mees tegi parlamendis supertööd ja tasuks valiti ta uuesti tagasi, aga STOP! Mõelgem nüüd hoolega järele, mida Indrek Tarand Euroopa Parlamendis siis ikkagi tegi, mis on tema viimase kuue aasta suurim saavutus? Kui nendele küsimustele isegi ainult 10% eestlastest vastata oskaks, oleks see üsna muljetavaldav, aga kardetavasti on see number veelgi väiksem. Aga tänapäeva Eestis polegi vastused neile küsimustele nii olulised, oluline on lihtsalt valimas käia!
Indrek Tarandi fenomen peitub selles, et tal on karismat kordades rohkem, kui Eesti parlamendierakondade liidritel kokku. Tarand suudab ennast keskmisest poliitikust eristada ja end osava marketingi abil enne valimisi rahvale taas meelde tuletada. See on anne, mida suuremal osal parteipoliitikutest pole ning see pole õpitav. Kujutagem aga ette situatsiooni, kus ühe erakonna etteotsa tuleks sarnaste omadustega mees: hea kõnemees, kes viskab aeg-ajalt nalja ja mis kõige tähtsam, eristub jõuliselt praegustest hallidest parteijuhtidest. Kirjutasin eelnevas artiklis, et kui vaadata eestlaste valimiseelistusi vanuse ja sissetuleku lõikes, on mingisugust loogikat sealt pea võimatu leida. Lisaks mõelgem nüüd ka sellele, kui palju on Eestis juhuslikke valijad (inimesi, kes jätavad otsustamise viimasele hetkele ning langetavad valiku selle erakonna kasuks, kes paaril viimasel nädalal ükskõik mis iganes põhjusel neile kõige sümpaatsem tundub). Kui sellist liidrit ja tema erakonda nüüd piisavalt targalt „turundada", on üheparteisüsteemi tekkimine täiesti reaalne. Testi tegemine, mille eesmärgiks on see, et valimistel räägivad kaasa tõepoolest poliitikast huvituvad inimesed, sellist potentsiaalset olukorda kindlasti ei tekitaks, sest valesid valikuid ei ole: ma saan absoluutselt aru, et osade jaoks ongi Reformierakonna maailmavaade kõige mõistlikum, teiste jaoks jälle EKRE oma jne - see on loomulik ja õige, me kõik oleme erinevad ning selles asja võlu peitubki. Probleem tekib lihtsalt siis, kui inimene ei oska oma valikut ei endale ega kellelegi teisele põhjendada - selline käitumine ei edenda demokraatiat, vaid vastupidi, see on ohuks meie demokraatiale.
Positiivne tsükkel
Juba Schopenhauer kirjutas, et inimelu on kui tsükkel, me tahame midagi, töötame selle nimel, saame selle lõpuks kätte, siis tüdineme sellest ära ja tahame juba midagi uut jne. Schopenhauer kirjutas seda negatiivses võtmes, samas on selline käitumine just nimelt inimkonna edasiviivaks jõuks. Kui me oleksime rahul olnud ja leppinud situatsiooniga, kus eestlane aastasadu jumal teab kelle poolt okupeeritud oli, poleks meil täna ei Eesti vabariiki ega ka Delfit, kuhu selle sama vabariigi pärast mures olevad kodanikud aeg-ajalt artikleid kirjutavad. Sama kehtib ka demokraatia kohta, ma ju ei vaidle selle üle, et demokraatia vale oleks, absoluutselt mitte, mul on hea meel, et me elame demokraatlikus riigis, see annab meile paljude ees meeletu eelise. Aga see ei tähenda, et nüüd olemegi demokraatia osas lõpp-punkti jõudnud, ei, areneda on palju ning demokraatia ratsionaalne kasutamine oleks miski, millest võidaksid nii eestlased kui Eesti riik ise. Sama loogika kehtib ka näiteks sõnavabaduse kohta - on tore ja hea küll, kui sõnavabadus on, aga sel pole ju mingit mõtet, kui kellelgi midagi huvitavat öelda ega kirjutada pole.
Ja nagu kõigest sellest vähe oleks, otsustas meie austatud kolmikliit võtta uue seaduse, mis laseb edaspidi ka 16-aastastel kohalike omavalitsuste valimistel osaleda. Esimene argument olevat see, et noh, 16-aastased inimesed on valmis omavalitsuste tasandil kaasa rääkima küll. Teine olevat see, et noh, aga nii oleme me veelgi demokraatlikumad kui vanem. Millise pilve peal küll meie koalitsioon elab ja kas on tõesti mõni inimene, kes täiesti ausalt, käsi südamel, usub, et noorte valimisprotsessi kaasamine on kasvõi mingigi nurga alt hea. Noored valivad küll, aga nende valik seisneb suurema osa jaoks (iseasi, kas see peaks seisnema) millised uued coolid tossud poest osta, mida reede õhtul peole selga panna jne. Intelligentseid diskussioone poliitilistel teemadel, nii väga kui me seda ka ei tahaks uskuda, noortelt praeguses Eestis oodata on pisut liiga palju ja lõppude lõpuks ei peagi nad poliitikast veel midagi jagama. Aga seadus on vastu võetud, mis sest nüüd enam, jääb üle ainult loota, et vaid kaduvväike protsent noori kasutab võimalust järgmistel kohalike omavalitsuste valimistel valimas käia. See oleks ainuõige nii noortele endile, vanematele inimestele kui ka Eesti riigile ja meie demokraatiale üldiselt. Mida vähem (rumalaid) valijaid, seda parem, sest kui valimised midagi muudaksid, oleks nad ammu... ei ei...sest valimised PEAVADKI midagi muutma.
