Küsimus on nüüd selles, kuidas riik on aidanud inimestel ära elada kodumaist taastuvat ressurssi kasutades. Valdadel on põhjust riigiga nurisemiseks, sest metskonnad pandi omal ajal kinni, millega anti maaelule oluline hoop. Kuid tänagi ei saa maainimesed rahul olla, kuna nende arvates ei ole riik erametsaomanikele appi tulnud. Sirvides lehti võite ise veenduda kaebuste rohkuses.

Terve Eesti kubiseb kahtlastest vahendajatest, kes püüavad maainimesi petta, et neilt odavalt metsamaa või raieõigus kätte saada. Erinevate firmanimede taga on ühed ja samad petturid, kellel puhul ei saa kindel olla isegi selles, et isegi see vähene raha, mis neilt peaks tulema, ikka laekub arvele. Kuritegevus, mis seotud metsavargusega, pettustega metsa mahavõtmisel on võtnud sellise ulatuse, et see käib õiguskaitseorganitel üle jõu. Riigi poolt tolereeritud segadus, kus ainukeseks soovituseks riigil poolt on erametsaomanikule kohtusse minna, on kasvanud ammu üle pea.

Tekib küsimus, mis ikkagi takistab riigil korda maja löömast selles sektoris? On täiesti selge, et vajalik on suurem läbipaistvus kõigi metsaga toimuvate protseduuride osas, sealhulgas hinnakujunduses, et inimesed saaksid teha kaalutletud otsuseid. Tänapäeval on olemas kõik vajalikud tehnilised ja legaalsed vahendid olukorra kontrolli alla saamiseks, need sammud tuleb lihtsalt riigil teha. Maainimesed peavad hakkama teenima metsast suuremat tulu, mis aitab toime tulla neil endil ning läbi maksude ka tekkivatel uutel, suurematel omavalitsustel.