Toomas Alatalu: Venemaa valedes lööb ikka ja jälle midagi tuttavat välja
Kordan ikka ja jälle – Venemaa välispoliitika on prognoositav kui ajalugu teada. Asi on selles, et seda saatvates valedes, tööriistades ja -võtetes lööb ikka ja jälle midagi tuttavat välja. Ühel hetkel tunnistatakse ka tõde, kas otseselt või kaudselt, aga see sõltub juba ekspertide-hindajate tasemest.
Mõistagi ka avalikkuse soovist/valmisolekust tõde või tõe pähe esitatut revideerida – kui ikka ei taheta oma kord omaks võetud valet Suure Venna kohta muuta, siis seda ka ei tehta. Värskeim suurnäide on kindlasti see, kuidas kümned ja võibolla ka sajad meie endi ümber on veendunud selles, et pisike Gruusia läks kallale Venemaale ja mitte vastupidi. Pole midagi teha, sest mõni tõde vajab tänagi i-le punkti panemiseks 89 aastat.
Ent asjast. 9. Mail 2015 asetasid Venemaa, Armeania, Azerbaidžaani, Kasahstani ja Uzbekistani suursaadikud Madridis Fuencarrali kalmistul pärjad Hispaania kodusõjas (1936-39) hukkunud „Nõukogude vabatahtlikele.“ Tegu oli küll veel 1989.a. püstitatud mälestusmärgile Internatsionaalsetele brigaadidele, ent auvalves seisid saatkondade sõjaväeataseed, räägiti Nõukogude armeest ja isegi reklaamis, mida levitasid Hispaania kommunistid, olid sõnasõnalt kirjas, et mälestatakse „Ejercito Rojo“ ehk siis Punaarmee sõdureid.
Mis puutub interbrigaadidesse, siis oli neis võitlejaid kümnetest riikidest, kõige rohkem Prantsusmaalt, ent ka USAst, Suurbritanniast ja mujalt, kuid ükski valitsus või armee pole seni korraldanud samasugust tseremooniat antud mälestusmärgi juures, ehkki pole saladus, et vabatahtlikult sõdima siirdunute hulgas oli kõikjalt palju sõjaväeteenistusest lahkunuid. Sama lugu oli ka Nõukogude vabatahtlikega, kellede tipud on teada tänu hilisemale kaasalöömisele Suures isamaasõjas ehk siis on kindlalt teada, et nad teenisid Nõukogude Armees, siirdusid siis sõdima vabatahtlikena, kuid valepasside ja -nimedega Hispaaniasse ning asusid naasnult taas Nõukogude armee ridadesse.
Hispaania kodusõja statistika annab Nõukogude vabatahtlike koguarvuks 3000, ent mitmes kohas on ka huvitav märge, et korraga oli kohal 800. Elik toimus roteerumine, mis tähendas seda, et mõni mees ilmus Hispaanias ka uuesti välja, mida mõne väejuhi biograafia kinnitab. Üldiselt on pilt siiani parasjagu segane, sest Hispaanias oli tollal ka tugev Stalini poolt pagendatud Lev Trotski poolehoidjate partei ning Stalin ise korraldas puhastust Punaarmee ladvikus, mis mõlemad mõjutasid kõvasti NSVL toonast välispoliitikat. Lihtsalt mainimise korras sedagi, et eks tänagi Venemaal valitsev tagasihoidlikus Hispaania Sinise diviisi tegude kohta tulene sellest, et trumbid ikkagi Madridi käes – lihtne öelda, et alustame sellest, kes esimesena oma sõjaväe- ja luureeksperdid saatis ja milliseid kuritegusid need Hispaania pinnal korda saatsid ning alles siis räägime teisest!
Ent hüpakem nüüd Ukrainasse. Seda, et Vene sõdurid hõivaisd 23.-27. veebruaril 2014 kogu Krimmi, olid parlamendisaalis, kui „ühinemisotsus“ vastu võeti ja seisid tänavail, kui toimus „referendum“, Kreml põhimõtteliselt ei eita. Küll aga Vene vägede osalemist Ida-Ukrainas, ehkki see kubiseb Vene armee relvadest, mida iga kaevur või traktorist ikka käsitleda ei oska või teeb seda alles pärast väljaõpet, mis mõistagi ei saa toimuda sõjategevuse käigus, vaid n.ö. eraldi sellest. Kuidas see praktiliselt välja nägi, sellest on tänasel internetiajal kirjutatud juba küll ja küll, ent Venemaa jätkab kangekaelselt eitamist – ei, meie armeed pole.
17. mail sai aga teatavaks, et Ukraina armee eriüksus oli teinud reidi Luhanski separatistide tagalasse ja toonud sealt pärast tulevahetust kaasa kaks haavatud vaenlast. Need olid Vene erivägede kapten Jerofejev ja seersant Aleksandrov, ehkki algul mängisid nad teist nime kandvaid Luhanski maakaitseväe mehi. Sealjuures olid mõlemad mehed –nagu nende omaksed kinnitasid Venemaa ajakirjanduses, lahkunud 4-5 kuud tagasi Vene armee teenistusest. Ehk siis täpselt sama seis, mis Hispaanias 1936-39.
Jerofejevi-Aleksandrovi tegelik lugu hakkas kerima alles siis, kui neile lubati esitada süüdistus osalemises „terroristlikus tegevuses kehtiva korra vastu“. Teadu kuulutas Kiiev ja seda selgelt Moskva käitumist matkides välja oma „antiterroristliku operatsiooni“ koos vastava seadusandlusega ja kahel Vene luureohvitseril ei jäänud muud üle kui rääkida. Saamaks elupäästvat sõjavangi staatust, tuli tunnistada, et nad on jätkuvalt tegevteenijad Vene armees!. Kiiev on lubanud nende koikude juurde kõiki - ajakirjanikke, diplomaate ja on käidud hordidena „Ida-Ukrainas sõdivad Vene sõjaväelasi“ vaatamas, ainult et mitte Vene saatkonnast. Sõjasaak ja selle järelkajad Venemaal (sealh. Togliatti linnas, kus mehed teenisid) on niivõrd võimas, et Ukraina president Porošenko raiub nüüd rahumeeli – „Me ei sõdi Ukrainas terroristide, vaid Vene armeega.“
Vene armee ja nende sõjaväeluure GRU taktika mõistmiseks mingem veelkord tagasi Hispaaniasse. 17. veebruaril 2015 avati seal Fuenlabrada linnakeses mälestusmärk kolonel Xanthile, kes pole muu, kui Ernest Hemingway raamatu „Kellele lüüakse hingekella“ Robert Jordani prototüüp. Kui lugeda „Vestnik Kavkaza“ (14.09.2014), kohtus Hemingway oma tõelise kangelasega Madridi hotellis „Florida“, kuid Boriss Koltsovi ja Ilja Ehrenburgi vahendatud kahel kohtumisel olid eriülesandeid täitvate meeste vastastikkune umbusaldamine niivõrd suur, et õiget jutuajamist ei tulnudki. Hemingway romaan ilmus 1940 ja pälvis tohutu menu, ent Stalini korraldusel jäeti see tõlkimata (andvat „ebatõese pildi“ toimunust) ja ilmus vene keeles alles 1968.a.
Samal aastal suri ka Haji Umar Mamsurov (1903-68), keda Hemingway pidas makedoonlaseks, ent kes tegelikult oli osseet, sõdis pärast Hispaaniat soomlastega, sai suures sõjas Nõukogude Liidu kangelaseks ja tõusis hiljem GRU asejuhiks. Kuna ta oli pärit samast perest, kust ka praegune Põhja-Osseetia juht Teimuraz Mamsurov, sai võimalikuks niisugune asi, et Xanthile, kes arvati hukkunud olevat, õigemini tema mälestusmärgile pandi uus nimetahvel „Haji Umar Mamsurov – Xanthi“ ning Venemaa saadik ja Teimuraz Mamsurov teatasid kokkutulnuile, et tegu on nende mehe ja mitte makedoonlasega.
Toomas alatalu
P.S. Olen kindel, et ka Ida-Ukraina separatistide poolel tegutsenud „interbrigaadides“ oli piisavalt „makedoonlasi“.
