Brit Kerbo: Kas ka Vabaerakond soovib tõrjuda valimisliidud ja üksikkandidaadid maksumaksja rahaga konkurentsist?
Aatemehed kogunesid kulmud kipras kohvikusse C'est La Vie, et arutada - mis nüüd siis saab? Kui isiklik pettumine kõrvale jätta, olid läbivateks teemadeks siiski arutelud selle üle, kuidas liikuda hoolivama Eesti suunas ja kuidas peatada võimuvertikaalidest läbi põimunud ning kodanikest võõrandunud massiparteide võidukäik.
Kui avaldasin toona kahtlust, kas needsamad vanad vilunud parteilased uusi lähenemisviise rakendada suudavad ning sõnaga „kodanikuühiskond" sina peale saavad, rahustati mind sõnadega „me ei plaani vana Isamaaliidu üks ühele taastamist, vaid suurelt osalt küll samale väärtustetüvele oleks tarvis pookida siiski täiesti uus elujõuline oks".
Seda oksa sai poogitud mitu aastat, sest pelgalt pettumuse pinnalt midagi uut ehitada ei ole nii lihtne. Kandvamad ideed sellest, mida õieti riigivalitsemises muuta tuleks, hakkasid formuleeruma alles siis, kui kohalikud valimised terendamas olid ja ühendus Vaba Isamaaline Kodanik, kuhu kuulus hulk endiseid IRL-i tegijaid, neist osa võtta kavatses. Nii said sahtlist välja, tolmust puhtaks ja pidurüüd üll sõnad „avatus", „kaasamine", „ausus", „hoolivus" ja „usaldusväärsus".
Kohalikeks valimisteks loodi sellesama MTÜ pinnalt mitu valimisliitu, nende hulgas Vaba Tallinna Kodanik. Vaba Tallinna Kodanik oli laiapõhjaline valimisliit, mis koondas endas eelkõige erinevaid kodanikuühendusi ja vabasid kodanikke. Pooldati ideed professionaalsest linnajuhtimisest ning detsentraliseeritusest. Tauniti teravalt kaht erakondadele omast käitumisviisi, mis tagasid (ja tagavad endiselt) demokraatia murendamise ja kodanikust kaugenemise:
Esiteks, tsiteerin: „Kohalikel valimistel kasutavad parlamendierakonnad valimiskampaania tegemiseks endale riigieelarvest makstavat toetust, iga-aastase riigieelarvelise eraldise maksmise aluseks on saadikukohtade jaotus riigikogus, kuid erakonnad kasutavad toetust kohalikel valimistel. Majanduses nimetatakse seda ristsubsideerimiseks ning see on turguvalitsevatele ettevõtetele keelatud. Kartelliparteidele on kõik lubatud. /---/ Parteid kulutasid kohalike valimiste kampaaniale viis miljonit eurot ja seda on kaks korda enam võrreldes 2009. a. valimistega. Kohalikel valimistel võistlevad kõik valimisliidud ja üksikkandidaadid erakondadega täiesti ebaõiglastel alustel, mis kahandab oluliselt valimisliitude ja üksikkandidaatide võimalusi." (Karli Lambot, PM 11.12.13)
Vabaerakonna liikmete poolt on aga siit-sealt juba kuulda, kuidas kohalikel valimistel just sedasama riigilt saadavat iga-aastast poolemiljonilist toetust oleks otstarbekas rakendada 2017. aasta valimistel kodanikule kosja tulles. Kas ka Vabaerakonna sooviks on seada valimisliidud ja üksikkandidaadid ebavõrdsesse olukorda ja tõrjuda nad konkurentsist maksumaksja rahaga? Sellist sõnumit kuuldes hajub jutt kaasamisest, detsentraliseerimisest ja otsustusõiguse võimalikult madalale astmele andmisest häguseks sõnavahuks.
Teiseks. Seekordsesse koalitsioonilepingusse on kirja saanud punkt: 4.31 Tühistame piirangu, mille kohaselt Riigikogu liikmel ei ole õigust osaleda samaaegselt volikogu liikmena kohaliku omavalitsuse töös. Seda nimetatakse koalitsioonipartnerite arvates „parlamentaarse demokraatia tugevdamiseks". Vabaerakonna liikmed leiavad lepingust üles aktsiisitõusu ja koguvad allkirju selle vastu, kuid selle punkti osas valitseb vaikus.
Lubage mul siinkohal tsiteerida toonast õiguskantslerit Allar Jõksi, miks seesugune piirang ülepea loodud sai: „Põhiseadus nõuab kohaliku omavalitsuse autonoomiat, ei luba Riigikogu liikmetel olla samal ajal muus riigiametis ning sätestab võimude lahususe põhimõtte. Kui Riigikogu liige on samal ajal ka volikogu liige, siis eiratakse kõiki neid konstitutsioonilisi põhimõtteid. /---/ Kui Riigikogu liige täidab üheaegselt olemuslikult vastandlikke ülesandeid, võib see luua ohu huvide konfliktiks. Näiteks sisaldab huvide konflikti olukord, kus Riigikogu liige osaleb volikogu liikmena riigilt raha taotlemises ja Riigikogu liikmena osaleb ta sellesama taotluse riigieelarvest eraldamise otsustamises."
Üks näide seesugusest konfliktikohast on viimatine prügisõda, kus seadusandja huvid ei klappinud kohalike omavalitsuste omadega ning viimaseid soosiva lahendini jõuti Riigikohtus. Kujutleme nüüd, et mõlema poole (riik vs KOV) toolidel istuksid ühed ja samad isikud. Keda nad esindaksid ja kelle huve kaitseksid? Minule valijana jääb see arusaamatuks.
30. mail peab Vabaerakond oma üldkogu ning valib uued juhatuse liikmed, need, kes kujundavad Vabaerakonna edasist nägu. Tahaksin tänastele uuskampsunitele meelde tuletada neid väärtuseid, mille kaitsmise nimel uut jõudu vähehaaval ehitama asuti. Südamele panna, et ei muututaks osakeseks devalveerunud parteisüsteemist. Vabaerakond on saanud usaldusavanssi, aga oma identiteet tuleb alles luua ning sirge seljaga välja kanda.
Veel on võimalus teha tarku otsuseid ja mitte saagida oma elujõulist oksa. Neid hurraaga tulijatest oksasaagijaid on juba nähtud küll.
