Andrus Kivirähk: Jaak Aaviksoo juhtum

Õhtul istusime nagu ikka kamina ette ja Holmes süütas oma lahutamatu piibu.

„Lubage end õnnitleda, Holmes,” laususin mina. „Te viisite juurdluse hiilgavalt lõpule, kuigi ma pean tunnistama, et Jaak Aaviksoo juhtumis on minu jaoks endiselt palju arusaamatut.”

Holmes vangutas pead.

„Tühiasi,” lausus ta. „Taipasin otsekohe, et mõistatuse võti peitub küsimuses: kuidas sai Jaak Aaviksoo Tallinna tehnikaülikooli rektoriks, kui uksed olid ometi seestpoolt lukus ja aknad väljastpoolt riivistatud? Pealegi viibis pidevalt hoones tehnikaülikooli kuratoorium, nii et Aaviksoo-taolise pika mehe sisenemine poleks jäänud märkamata.”

„Kuid ometi sai ta rektoriks!” hüüatasin mina.

„Just nimelt,” noogutas Holmes. „Samal ajal kui Scotland Yard raiskas aega sõrmejälgedega, kogus kuratooriumi liikmete süljeproove ja tegeles muu tühja-tähjaga, suitsetasin mina kolm piibutäit tubakat ja analüüsisin läbi kõik võimalused. Kuidas võis juhtuda, et Aaviksoo sai rektoriks, nii et keegi seda ei märganud? Ilmselgelt pidi ta kuidagi tehnikaülikooli territooriumile pääsema ja kui keegi ei näinud teda sisenemas, siis järelikult ilmus ta varjatult ja mitmes tükis.”

„Mitmes tükis!” kordasin ma rabatult.

„Täpselt nii! Selles peituski plaani saatanlikkus! Kahe meetri pikkust meest on raske peita. Kuid osavalt poolitatuna on tal suhteliselt hõlbus sisse imbuda, isegi kui osa kuratooriumi on tema vastu.”

„Kas ta saeti siis pooleks?” jäin ma sõbrale juhmi näoga otsa vahtima.

„Sugugi mitte!” naeratas Holmes. „Aaviksoo ülemine pool oleks ju näo järgi ikkagi ära tuntud. Kuid mis võiks olla loomulikum kui see, et ühe teadusasutuse – mida ülikool kahtlemata on – koridorides transporditakse luukeret! Keegi ei pööra talle tähelepanu, kõik arvavad, et skeletti on vaja õppetöö või katsete jaoks. Luukere pääseb takistamatult läbi turvaväravate ja pool uuest rektorist on kohal.”

Mis võiks olla loomulikum kui see, et ühe teadusasutuse koridorides transporditakse luukeret!

„Uskumatu!” pomisesin ma rabatult. „Aga ülejäänu? Nahk ja liha?”

„Kui te mäletate, Watson, siis uurisin ma tähelepanelikult saatusliku päeva menüüd tehnikaülikooli sööklas. Seal oli kirjas „makaronid meremehe moodi” – mis tähendab lahtiseletatult: makaronid hakklihaga. Õnneks oli pada veel pesemata. Lasin võtta proovid ja tulemus vastas mu ootustele. Hakkliha makaronide sees polnud. Küsimus: kuhu see jäi? Ja kas üldse oli tegemist hakklihaga? Pigem smugeldati hakkliha nime all köögiuksest sisse ülejäänud osa Jaak Aaviksoost ja monteeriti vajalikul hetkel skeletiga kokku. Ning tehnikaülikool oligi saanud endale uue rektori!”

„Kuid kes seisab selle kurikavala plaani taga?” küsisin ma nördinult.

„Professor Moriarty loomulikult,” vastas Holmes.

„Kas tõesti pole võimalik selle saatana vastu midagi ette võtta?”

„Kahtlemata võetakse ta varem või hiljem vastutusele,” kinnitas kuulus detektiiv. „Kuid nüüd vabanda mind, Watson, ma pean keskenduma Assar Pauluse jõugu kohtuprotsessile.” Ta sulges silmad, asetas lõua alla viiuli ja peagi täitsid tuba kurvad nõiduslikud helid.