Avaras valgusküllases fuajees on neli tumedanahalist kunstiteost - „pagulast“ nagu Kruuda neid päevakajaliselt kutsub, seinte äärde üles rivistatud. „Tõin need Havailt. Lihtsalt meeldisid,“ ütleb Oliver. Lisaks Havai kunstile on kontoris veel mitmeid maale, nii Eesti kui ka välismaa kunsti.

„Näe, sain politseilt jälle trahvi.“ Kruuda vaatab mõtlikult sekretäri laual lebavat paberit ja maigutab suud. Kui palju? „120 eurot, pluss 16 oli üle lubatud kiiruse. Mis mõnu see Otepääl käia oleks, kui sõidaks 90-ga,“ ütleb Kruuda trahvikviitungit silmitsedes.

Enne veel, kui suurtöösturi panoraamvaatega kabinetis istet võtame, näitab Oliver Kruuda üht pisikest tuba. Selle seinal on hiiglaslik plakat, mille keskel üleni sinises Evelin Ilves. "Kalevit müües tuli proua välja oma kräpijutuga (see oli 2009. aasta septembris – toim.). Nädalaga langes müügihind kaheksa miljoni euro võrra. Mul ei olnud midagi teha. Kalevi jõulupakkide tellimise kampaania oli samuti oktoobris. Ka jõulukäive jäi mitu korda väiksemaks. Ma ei jõudnud lihtsalt kõiki lasteaedu ja koole läbi sõita, et öelda: Evelini jutt on jama!“ meenutab Kruuda.

Sellest, kuidas saada miljonäriks; kellena teenis Kruuda nõukogude armeed; miks mäletab Oliver kümnenditagust kopterikatastroofi senini kristalselt ja miks ei ole Tere piimatootjatele sentigi võlgu, saate lugeda juba homsest LP-st!

Jaga
Kommentaarid