Urmas Sutrop: Hirm pagulaste ees ei ole midagi muud kui trauma, mitte ainult postkommunistlik, vaid juba tuhandeaastase ajalooga
Aga pere tahab, et Margus võtaks Mari naiseks. Tiina küsib: „Miks siis Mari parem on kui mina?“ Ja Margus vastab talle: „Sina oled nii koguni teistsugune, rõõmus, vallatu, tuline. See on neile võõras, nemad nagu kardavad sind. Mari on aga nagu nemad ise, meie soost ja tõugu.“
Me kardame, mis on teistsugune, on meile võõras, me oleme kindlad nende hulgas, kes on nagu me ise, on meie soost ja tõugu. Nii nagu „Libahundis“ kangastub praegu meie ees konflikt oma ja võõra vahel. Eestlase kollektiivses teadvuses, meie rahvusmüüdis, on seitsmesaja aastane orjaöö. Süüdistame selles võõraid, nii rüütleid kui ka preestreid. Saime natukeseks maitsta vabadust ja oma riiki, kui tulid jälle raudmehed ja punakotkad. Koos nendega kadus meie vabadus ja saabusid võõraste hordid. Saime jälle vabaks ja iseseisvaks, tundsime, et meid on oma riigis jälle enamus, et oleme peremehed. Ja nüüd, jälle tulevad teistsugused, mustaverd inimesed. Aga äkki nad polegi inimesed, on hoopis libahundid?
Hirm ja vaenulikkus võõra ees ei ole midagi muud kui trauma, mitte ainult postkommunistlik, vaid varsti juba tuhandeaastane trauma. Ka omad muutuvad võõraks, eriti need, kes abielluvad ja kolivad kokku võõramaalasega, sünnitavad võõrastel maadel võõraid lapsi. Meie, kes me oleme siia jäänud, oleme heitunud, oleme hirmul, me kardame. Me surume alla mälestused lähiajaloost, kui siia saabus niipalju võõraid, et me pidime jääma vähemusse omal maal. Ja kardame nüüd igat võõrast, kes on pagulane, tunneme hirmu iga üksiku võõra ees, kes ei ole valgetverd nagu meie.
Me ei taipa isegi endalt küsida, kui palju kordi vähem oleks tuhat pagulast 49 protsendist võõrastest, kes meil olid siin 1988. aastal. Praegu on meil ainult 31 protsenti neid, kes pole meie soost ja tõugu. Kui me võtaksime vastu tuhat pagulast, oleks „teistsuguseid“ 31,075 protsenti. Me ei märkakski võõraid, keda oleks meist vaid 0,075 protsenti.
Aga mille poolest nad siis pole meie sugu ja tõugu? Neil võib olla teistsugune nahavärv, teistsugune keel ja usk jumalasse. Kuigi meie ei usu jumalat, peaks ometi just jumal rahvaid ühendama. Jeesus lahutab, mitte jumal. Aga kõik me oleme ju inimesed. Ei paremad ega halvemad. Me kõik unistame õnnelikust elust, armastusest ja rahust.
Antropoloog Franz Boas näitas juba saja aasta eest, et gruppide (ka rasside) vahelised erinevused on väiksemad, kui grupisisesed erinevused. See on tänapäeval sotsiaalteaduste põhitõdesid ja tähendab seda, et eestlased erinevad omavahel rohkem kui eestlased ja hotentotid, süürlased, eritrealased või prantslased ja lätlased rahvustena. Kõikide rahvaste hulgas on nii vargapoisse kui ka poeete, neid, kes vihkavad, ja neid, kes armastavad, blonde ja brünette, sekka ka punapäid. Kõikjal ehitatakse nii vanglaid kui ka templeid.
Me peame saama lahti oma hirmudest ja aitama neid, kes abi vajavad, võtma nad heasüdamlikult endi hulka vastu nii nagu teised on vastu võtnud meie väljarändajaid ja pagulasi juba alates 19. sajandi lõpust. Olgu siis Venemaal, Krimmis, Rootsis, Soomes, Kanadas, Austraalias, Uus- Meremaal. Praegu on meid juba peaaegu kõikides maailma riikides. Meid peab juhtima armastus; meie elu ei tohi muutuda tragöödiaks nii nagu Kitzbergi näidendis, kus Margus tappis libahundi pähe oma armastatu, võõra mustaverd Tiina.
