Sergei Stadnikovi viimane arvamuslugu: Egiptuse (ajutise?) stabiliseerumise vaevad
Päevaleht avaldab egüptoloog Sergei Stadnikovi eile saadetud arvamusloo.
3. juulil möödub täpselt kaks aastat, kui Egiptuse armee kukutas sõjaväelise riigipöörde tagajärjel võimult islamistliku presidendi Muhammad Mursi (ametis 2012 - 2013).
Sellele järgnenud perioodi iseloomustas riiklike relvajõudude ja eriteenistuste halastamatu võitlus islamistidega (nii mõisteti hiljuti ekspresidendile surmanuhtlus), tõsised ponnistused majanduse turgutamiseks ja Egiptuse rahvusvahelise autoriteedi osaline taastamine. Egiptuse Araabia Vabariik on üks vähestest kaasaegsetest araabia maadest, kus tõsiselt üritatakse reaalselt toimida valdavalt ilmaliku riikluse alustel. Tänu sõjaväelaste operatiivsele sekkumisele õnnestus peatada majanduses valitsenud kaos, mida islamistidel õnnestus vaid üheaastase võimutsemise perioodil tekitada. Ametlikult juhib riiki 8. juunist 2014 otseselt president as-Sisi.
Huvitaval kombel puudub veel parlament; presidendil on aga sisuliselt piiramatud volitused. Uute parlamendivalimiste korraldamine ei ole aga lähitulevikus üleüldse päevakorral. Käesoleval ajal juristid alles vaidlevad valimisseaduse muutmise põhimõtete üle. Mitmed nimekad kohalikud analüütikud oletavad, et erinevate poliitiliste parteide esindajatele garanteeritakse vaid 20% seadusandlikus organis, ülejäänud saadikuid valitakse ühemandaadilistes valimisringkondades. Kõik need juriidilised käigud on mõeldud religioossete radikaalide ohjamiseks. Militaarvõimu tähtsaimaks ülesandeks on senise suhtelise sisepoliitilise stabiilsuse tugevdamine. Tõsi küll, igal pool ei ole seda suudetud siiski saavutada: nii on mitmes Siinai poolsaare põhjapoolses piirkonnas keskvõimu funktsioneerimise tõhusus pigem sümboolse tähendusega.
Tagatipuks teravnesid "Araabia kevade" käigus järsult moslemite ja kopti kristlaste (ca 10% Egiptuse elanikkonnast) vahelised suhted, seda eriti maapiirkondades. Üsna sageli leiavad aset usklike omavahelised massilised löömingud koos rohkearvuliste inimohvritega ning (eelkõige) provintsis asuvate kirikute süütamised. Kõigele lisaks mõrvasid põranda all tegutsevad terroristid juba mitu kohtunikku.
"Neonasserist" as-Sisi üritab illegaalselt tegutseva "Moslemi Vennaskonna" universalismile pretendeerivat ideoloogilist mõjukust piirata egiptuse ilmaliku natsionalismi aktiivse propageerimisega riiklikul tasandil. Seepärast näeb linnatänavail palju as-Sisi ja omaaegse legendaarse riigipea Gamal Abdel Nasseri kõrvuti üles riputatud portreid. Olgu mainitud, et Nasseri käsul hukati 50-60-tel aastatel tuhandeid islamiste. Samuti loodab as-Sisi oma suure eeskuju järgi kaasata suuremat osa Egiptuse ühiskonnast gigantsetesse megaprojektidesse, millest üks näeb ette Suessi kanali olulist laiendamist; samuti plaanitakse esimese tuumajaama ehitamist.
Teatavasti on elukutselistel elitaarsetel sõjaväelastel olnud juba mamelukkidest saadik (seega - kõrgkeskajast) eriline - lausa juhtiv - koht Egiptuse poliitilises elus. Kui nad nüüd selle lähiaastail kaotavad, siis tulevad usufanaatikud jälle võimule. Ja seekord juba tõepoolest väga pikaks ajaks.
