Mul ei ole kunagi olnud häbi oma rahvuse pärast. Ei ole ka nüüd, kuigi viimasel ajal tuleb selleks teha märkimisväärseid vaimseid pingutusi. Tuleb korrutada endale, et enamik eestlasi on endiselt valmis olema solidaarsed muu Euroopa ja sõdadele jalgu jäänud põgenikega. Ja et ka pagulaste-vastaste seas on ainult väike vähemus neid, kes soovitavad suunata Vahemerel suurtükituld paatide pihta, või arvavad, et pagulaste saabudes oleks nende koertel midagi süüa ja neil endil midagi vaadata, või peavad paatidelt põgenike vetteviskamist ebapiisavaks, sest ehk nad oskavad ujuda (kõik need on konkreetsed tsitaadid). Juba mõne nii mõtleva isiku olemasolu on piisav, et rahvus ei oleks tegur, mille kaudu soovin teiste inimestega ühendatud olla. Hoopis ideed ja viis, kuidas neid väljendada.

Üks mu Leedu juhendatav üliõpilane rääkis kord sellise loo: tema isa lahkus juba aastaid tagasi tööle Inglismaale ning ta käis isal seal aeg-ajalt külas. Leedu võõrtöölised elasid Londonis kompaktselt koos, moodustades oma väikese maailma, mis piirnes pakistanlaste rajooniga. Sinna eksimise eest hoiatasid nii isa kui ka tema sõbrad ühel meelel, et need pakistanlased on üks väga kahtlane seltskond, parem hoida eemale, paljugi mis võib juhtuda. Hea tütrena aitas mu juhendatav oma isa ka majapidamises ning viis tema pesu selvepesulasse, mis asus kahe maailma piiril. Ta oli parasjagu masina riideid täis laadinud ja käima pannud, kui tema kõrvale istus üks pakistani tädi oma pesukorviga. Oodata tuli tükk aega ja lõpuks hakkasid nad juttu rääkima. Kui mu juhendatava pesu sai lõpuks pestud, ütles pakistanlane talle hüvastijätuks: „Muide, siinkandis oleks sul mõistlik ettevaatlik olla, siin elavad leedulased on üks väga kahtlane seltskond, paljugi mis võib juhtuda.”