Urmo Soonvald: Miks me piirame pagulasteema kommenteerimist ehk kuidas õelad ja provokaatorid tapavad debatti

Otsustasime meie toimetustes (Eesti Päevaleht, Maaleht, Eesti Ekspress, Delfi), et alates eilsest me ei luba enam pagulasteemadel kirjutatud artikleid anonüümselt kommenteerida – võimalus tulises debatis sõna sekka öelda jääb vaid neile, kes seda teevad registreeritult.

Pagulasteema puhul hargnes avalikus debatis muster, mida oleme viimase paari aasta jooksul juba paar korda kogenud. Inimestel läheb teatud teemadel rääkides ning kirjutades silme eest mustaks ja elementaarne viisakus unustatakse. Või siis palgalised ja hobi korras ühiskonda provotseerivad jõud näevad võimalust osapooli omavahel tülli ajada ning õõnestada seda kõike, mille oleme 24 aastaga rajanud.

See on halb viis keerulise debati arukaks pidamiseks ning meil ei jäänud muud üle kui õelad sõrmed meist (ja pagulastest) eemale hoida.

See on alles esimene samm ja kui kurjus osutub ohjamatuks, oleme sunnitud pagulasteema kommentaariumi üldse sulgema. Aga see on võimalus, millest me kuidagi ei tahaks kinni haarata.

Pagulaste staatuse, Euroopasse valgumise ja Euroopas jagunemise üle debateerimine on tähtis ja selles saagas ei ole lahendusi, mis meile kõigile sobivad ja meeldivad. Tavalise kodaniku vaade ei kattu riigimehe omaga ja see on normaalne. Me elame ühiskonnas, kus eriarvamused on lubatud ning kus teisitimõtlemise eest vangi ei panda. Aga teisitimõtlejate positsiooni tugevust ja sügavust näitavad ainult argumendid. Kõik muu - kirg, viha, ärategemine - toidab tegelikult positsiooni, et Eesti peab olema pagulastele avatud maa.

Samasuguseid debatte peetakse kõikjal Euroopas, ka neis riikides, kus on pagulastele uksed ja rahakotirauad juba aastakümneid avatud. Kui poleks debatti, oleksime pagulasteema probleemides ja detailides oluliselt infovaesemad ja me ei teaks, kas, miks ja kui palju meie valitsus on valmis neid Eestisse lubama. Kindlasti on üheks emotsionaalse debati põhjuseks veider seik, et peaminister ja ministrid küll räägivad pagulastest, aga viisil, kuidas muusikaliselt kirjaoskamatu loeb nooti. Peale president Ilvese pole ühiskonnas ühtegi empaatiavõime ega lugemusega poliitikut, kes ei räägiks kvootidest ning nende eest võitlemisest, vaid tsivilisatsioonist, ajaloost, paratamatusest või inimlikkusest.

Valitsus on debati alguse ammu juba kaotanud.

Kui ca 2 aastat tagasi ennustati, et kooseluseaduse ajal puhkenud verbaalsed rahvarahutused kommentaariumis ja sotsiaalmeedias on alles eelmäng lähiajal meieni jõudva pagulasteemaga, ei osanud me selles veel nii suurt hirmu näha. Raske oli aimata, et toonasest saanuks olukord veel kirglikumaks ja hirmsamaks minna…Aga sai küll.

Meie tahame elutervet dialoogi. Me tahame kuulata ja kaasa rääkida, kui sajad või tuhanded inimesed arutavad, kas meie sekka tuua elama 100, 200 või rohkem pagulast. Kui 1970ndate lõpus hoopis teistel alustel ja jõhkralt asustati Eestisse ca 200 000 venelast, siis meil ei õnnestunud kaasa rääkida. Paralleel on natuke vildakas, aga toonased „pagulased“ ja üksikud pildid rahvusvahelistest uudistest on just need, mis praegust debatti toidavad. Aga arvamusi ja kogemusi on inimestel kordades enam, nagu ka küsimusi.

Sestap pean avatud debattide tulise pooldajana kahjutundega möönma, et paljud kommentaatorid on pimedad, kurjad või lihtsalt provokaatorid. Just need viimased teevad mind kõige murelikumaks, sest see on kasvav trend ja nende äratundmine vaevarikas.

Head pagulasdebatti, aga hetkel registreeritud autorite vahel!