1) Urmas Paet. Ligi 10 aastat sel kohal töötanud poliitik saaks oma vanas ametis kindlasti hakkama, kuid oma ebaühtlase käitumisega on ta tekitanud umbusku Reformierakonna otsustajates. Ta isiklik mure on lihtne ja inimlik: ministriks saamisega välistab ta töö Euroopa Parlamendis. Riigikogu kohast on ta juba loobunud. Paedale oleks ministrikoht heaks hüppelauaks ametisse, millest ta korra on juba ilma jäänud Stenbocki majas...

2) Anne Sulling. On küll Reformierakonna tänaste otsustajatega opositsioonis, kuid neil pole eriti valikuid. Sullingul on pikk rahvusvahelise suhtlemise kogemus ja ta ministriks määramisega saaks nn tagatuba opositsionääri kinnistada pigem enda külge või vähemalt muuta neutraalseks. Seda vähemalt teoreetiliselt.

3) Kalle Palling. On riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees, kelle välispoliitilisest võimekusest ei tea avalikkus mitte midagi, aga ta on sobival kohal ja sobivate sõpradega, et tõusta vähemalt teoorias ministriks. Palling on selgelt kõige ebareaalsem kandidaat.

4) Kaja Kallas. Võimeid ja ambitsioone on, aga kuni ta isas elab soov saada Eesti järgmiseks presidendiks, ei soovi nad ühte perekonda liiga palju ametikohti, mis oleks avalikkuse jaoks vastuvõetamatu. Ja teoreetilises valikus on presidendiamet kindlasti magusam.

Reformierakond vahetult pärast Pentus-Rosimannuse tagasiastumist ta mantlipärijat nimetada veel ei oska.