Paljud inimesed on kadunud ja peale tulevad uued, uued, uued... Aga telemaja on ikka heas mõttes vana televisiooni vaimuga. Sama on see, et teles töötavad inimesed, kes kirglikult tahavad seda tööd teha. Ma oska isegi öelda, kas see ongi töö. See vist on natuke rohkem kui töö. See on elustiil või koguni elu ise nende inimeste jaoks, kes seal tegutsevad.

Hiilgeajal olid sa, vähemalt minu arvates, ise Eesti suusatamise n-ö pärisosa, olid suusatamise hääl, kui nii võib öelda, ja ühel hetkel sai see kõik justkui läbi – ei ilusaid tulemusi ega tähti... Kuidas sa selles olukorras end tunned?

Eks sellele on eeskätt meie omad inimesed kõvasti kaasa aidanud, et see nii on läinud.

Arvad nii?

(Lembitu teeb pika pausi) Kes ei tahaks siis trampida endiste iidolite haua peal? Niisuguseid inimesi paraku on.

Pikemalt loe juba homme laupäevalehest LP!