Vanusega on Ameerikas segane lugu. Siinne 90-aastane inimene võrdub Eesti 70-aastasega. Pea sajandivanused inimesed on elurõõmsad, näevad head välja ja toimetavad oma toimetamisi. Meil ei või 90-aastased enam autot juhtida, kuid USA kiirteedel vuravad autoroolis vaat et saja-aastasedki. Ülo Reivik pole erand. Ta sai juunis 90, aga kõige rohkem pakuksin talle 70 eluaastat. Tal on ülierk mälu ja hea füüsis – meie vestluse jooksul käib ta mitu korda nagu väle põder ülemise korruse kabinetist fotoalbumeid ja raamatuid toomas. Vestluse kõrvale – „et suu kuivaks ei läheks” – avab ta heleda õlle, naerab oma elujuhtumiste üle ja mängib akordionil terve kontserdi jao igihaljaid eesti laule.