Ivo Känd: Kas lõimume või hääbume
Vihalaviini rullumise tendents Eesti ühiskonnas võib viia vägivallani, mille rindejoon asub terve mõistuse ja vihkamise ilma vahel. Teadmatus maalib koledusi, kuid teadmine selgitab, et igal valikul on ka miinused. Diskussioon on ikka parem kui teadmatus. Vaja on realistlikke ettepanekuid tuleviku küsimuses ja põlvkonna nägemust.
Hädalisi tuleb aidata. Kuid omad lähevad ju ära! Neile töökohtade ja turvatunde loomise asemel hakatakse võõraid sisse tooma ja neisse investeerima. Nii või? Kusjuures senistegi migrantidega me tegelikult hakkama saanud ei ole. Aastaks 2040 on vähenenud tööealiste arv 165 000 võrra! (Riigikontroll 17.06.15). Põlisrahva kahanemine on fakt. Meil on vaja töökäsi, kuid meie lõimumise võimalused on piiratud.
Kuidas seni on eestlased ja venelased omavahel hakkama saanud? Vanemad sõjardite-tööliste lapsed peavad end tänini vabastajateks ja Eesti riiki mingiks ajutiseks kapriisiks. Millena oma rahvast eemale peletav riik paraku kahjuks tõepoolest käitub ka. Nooremate immigrantidega rääkides on minul selgunud, et vene noorte usaldus Eesti riigi institutsioonide vastu on oluliselt suurenenud. Võrreldes venekeelse vanema põlvkonnaga on sisserändajate lapsed vähemalt osaliselt meiega ühte kasvanud - samas tajutakse sotsiaal-majanduslikku ja poliitilist ebavõrdsust. Seda tajuvad aga ka eestlased ise. Muulaste puhul teravdub see vene koolide osalisele eestikeelsele aineõppele ülemineku tajumises kahjustavana. Vägisi teises keeles õpetamine ei tee õppeainet selgeks.
Miks me üksteist ei armasta?
Venelane armastab ja vihkab hoopis ägedamalt - slaavi hing elab kõike väljapoole, neis on meile tundmatut kirge. See kehtib kahtlemata ka teiste Eestile-lähenevate tõmmude kodanike kohta, ent venekeelsed kaasmaalased näitavad meile seni mitte-eesti temperamenti kõige massiivsemalt ja reeglipärasemalt. Kui juba valged võõrad on talumatult tulised, mis siis veel värvilistega kaasneb!?
Kui eestlasi kritiseerib mis-tahes-põhjusel keegi vene nimega kaasmaalane, tõttame kohe ennast kaitsma arvustades „ah, sisserändaja tütar või poeg, kui ei meeldi - võta oma kohver ja mine ära!" Kas eestlaste kogukond on mingi elitaarne klubi, kuhu mitteeestlastel pole asja? Mis lõimumisest ja teineteisemõistmisest me räägime, kui mujalt tulnud vanemate laps pole väärt arvamust avaldama ega kuuldav olema? Meenutagem oma põlvnemist, sõbrad - mitte keegi meist pole päriselt siit pärit - erinevatel sajanditel oleme siit nurgast ja sealtnurgast keskpõrandale kokku tulnud me kõik! Samas, kui lugeda venekeelseid netikommentaare, siis ega ka seal mingit ühiskondlikku rahu ja üksteisemõistmist ei valitse, pigem trots ja viha. Kuidas küla koerale... Kommertsmeedia lisab provotseerivate pealkirjade kaupa õli aina tulle. Soliidsem peavoolumeedia on tolerantsem - ent oma kuivuses paraku pooltki mitte nii mõjuv kui kollane.
Kes on tsiviilokupandid?
Kunagi on keegi eestlastest öelnud, et Eestisse saabunud venekeelne elanikkond on tsiviilokupandid. Seda ei ole unustanud venekeelne vanem põlvkond - ega ole jätnud seda noortele meenutamata. See on üheks takistuseks integreerumisel, sest mis tahes eas vene inimene mõistab okupandi all vägivaldset sisserändajat, kelle palk on surm ... Seega me võime küll lõputult rääkida keerukatest integreerumise kontseptsioonidest, koostada projekte ja nende kõnede ja konstruktsioonide eest suuri summasid maksta, kuid kuni me ei mõista seda vene hinge pugenud kibestumist, seni ei õnnestu lõimida vene inimest Eesti ühiskonda. Aitaks diskussiooni tekitamine esmalt venelaste endi vahel: miks ja kuidus venelased Eestimaale sattusid. On ju lisaks sõjardiperedele-parteisaadikutele lisaks teatud grupid, kes tulid „sibulavankadena" 40-ndatel ja „karl vainolased" 80-ndatel, kes said kohe Balti jaamas Lasnamäe korteri võtmed.
Ei ole õige venelastele öelda üheselt okupandid - eriti nüüd, kus meie riik on üle kahekümne aasta iseseisev olnud - vaid ikka veel korrata ja selgitada, õpetada ja tõestada, et Eesti oli okupeeritud ja ebaseaduslikult annekteeritud ala ja nende esivanemate ümberasumine siia oli ebaseaduslik. Peame aina üle rääkima ja tõestama, et okupatsiooni tingimustes siia asunud venelased olid asustuskolonistid.
Lausa okupantideks on põhjust ennekõike nimetada okupatsiooniarmeed ja okupatsioonivõimu. Mõistlik on inimlikus keeles selgitada, et nõukogude okupatsioon oli ning selle tagajärjed kestavad tänini, kuid see ei tähenda, et okupantide lapsedki on täna ikka veel okupandid. Me oleme venelastes tekitanud alateadliku süütunde, et nad on siin ajaloolise arusaamatuse tõttu. Süütunne on tekitatud - lahendust mitte. Lahendus võiks olla tänastele võõrlastele kinnitamine, et kohanenute ja haritutena on nad 21.sajandi kodanikena siin teretulnud ja omad.
„Siinolemise süütundest" vaevatud Lasnamäe Leena ja Narva Nikolai räägivad ilmast, tööst ja vene köögist ning hääletavad Keskerakonna poolt, kuid avalikku seisukohavõtu kohta ega võimalust neil ei ole, sest nad on lihtsad inimesed, kes tahavad kõigest oma peret toita ja võimalikult hästi panustades õnnelikud olla ja ellu jääda. Nad ei tea, milles nad eestlaste silmis süüdi on. Kes oleks meie jaoks ideaalne venelane? Kumb venelane on siis Eesti riigile nn. ohtlikum, kas Narvas elav Vova, kes on integreerunud ja räägib hästi eesti keelt, kuid kiidab Venemaa püüdlusi - või Tartu Annelinna Anna, kes eesti keelt ei räägi, kuid on tubli puhastuteenindaja ja tegelikult lausa Eestimaa patrioot?
Tuleb tõde tunnistada, et suure osa venekeelse elanikkonna jaoks ongi Eesti okupeerimine uskumise küsimus, sõltuvalt sellest, kas Lasnamäe Kolja või Annelinna Niina usub vene või eesti meediat. Pigem huvitab neid, et neil oleks inimväärne töö, leib laual - ja see, milline on Eesti riigi seisukoht vene koolide õppekeele küsimuses. Nad on seda meelt, et eesti keelt tuleks õpetada lasteaias ja põhikoolis, gümnaasiumiastmes on keeleõpe juba pealesurutud meede. Kusjuures meist endist teravamaltki tunnetavad nemad, niigi ikka veel pidetud ja teretulematud, ka värviliste sõjapõgenike maaletoomist ja poputamist. Aga meie?
Kuidas motiveerida lõimuma mõlemat poolt - samal ajal kui lisandub nüüd siis ka kolmas, tundmatute tõmmude armee? Eestlased ei taha Ida-Virumaal elada, kolime sõjapõgenikud sinna? Ja mis on kodaniku tunnusena olulisem, kas keeleoskus või eestimeelsus? Ida-Virumaad taaseestistada on utoopia, paljud sealsed venelased soovivad kõigest „laske meil rahus elada". Kuid kui riik laseks seal tekkida täisvenekeelse ühiskonna, siis tekiks getostumine. Viime paljukeelse värske võõrvere juurde? Ei, siiski eesti keele oskus on oluline instrument ühiskondlikes protsessides osalemiseks. Kuid mida ette võtta pärast keemiatehase Nitroferd koondamisotsust? On põhjust karta, et töökaotuse tõttu toimetulekuraskustesse sattunud vene keelt rääkivate inimeste vimm pöördub riigi vastu. Lahendus oleks Kohtla-Järve tööstuspargi taaselustamine. Riigil tuleks kiirelt eraldada 2,5 miljonit eurot selle pargi taristu rajamiseks ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus peaks koheselt otsima välisinvestoreid sinna tööstusparki, siis tajuvad töö kaotanud inimesed, et riik neist hoolib. See oleks vastumeede idanaabri kardetud julgeolekuohtudele.
Ühiskondliku aktiivsuse toetamisel on tähtis arendada venekeelset eestimeelsust ja pöörata tähelepanu nii keelekeskondade arendamisele kui piirkondlikele meetmetele. Ja võibolla polegi see nii hull idee, et uus välisvaenlane aitab paradoksaalsel kombel juba siin madistavatel leeridel ühisfronti moodustada. Seega - eestlaste ja venelaste ühtehoidmine ning uusasukate lõimumine on võimalik vaid siis, kui laiem elanikkond seda soovib, vastasel korral hääbume vaikselt ja demokraatlikult.
