Andres Maimik: saades aru oma tarbijaskonna intellekti järsust allakäigust, täidab meedia kogu ruumi suvemölaga
Pärast jaanipäeva tõmmatakse kollektiivselt stepsel välja ja kolitakse kuhugi maa sisse, puu otsa, mere põhja. Mitte kedagi ei saa mitte kusagilt kätte, mitte midagi tõsist justkui ei toimu. Professionaalne hauakaevaja kurdab, et juunist augustini erialast tööd naljalt ei leia, sest suvel isegi ei surda.
Kui su „parim enne” on möödas või oled kosjaturult diskvalifitseeritud, saad võimaldada kehale muid naudinguid. Rammus grillribi loputub alla aamitäie kaloritiheda õllekesega, järgneb kasevihapeks Soome saunas ja sulpsatus jahedasse mudatiiki. Milleks aga suveaeg absoluutselt ei sobi, on mõtlemine. Mõtlemine eeldab vaikust ja rahu, jahedust ja kargust, üksildust ja askeesi – kõike seda, millest juulikuu jaurav atmosfäär meid eemale tirib. Saades aru oma tarbijaskonna intellekti järsust allakäigust, täidab meedia kogu ruumi suvemölaga, milles hangub igasugune rafineeritum mõte ja terasem vaimukus.
Uudisteploki olulisemaks osaks saab ilmateade: lugematutel grilliõhtutel muretsetakse, et ilm on liiga vihmane/palav/tuuline ja igal pool varitsevad insektid, valmis torkama oma verejanulise astla eestlase mahlasesse pekki. Pärnu muutub suvel omakorda ahvide planeediks, kus elegantsete funkvillade vahel patseerivad lõputute kolonnidena palja ülakeha ja karvase tagumikupraoga isased, kuuspakk hammaste vahel ja verd täis valgunud silmamunad otsimas urineerimiseks sobivat põõsatutti. Olgugi et Eestimaa suvi on niiiii lühike, on ta liiga täidlane, et sellest mitte kiiresti täis jääda, liiga külluslik, et mitte küllastuda. Liiga higine, liiga tissitihe, liiga igav, liiga pikk. Nojah, nüüd ma vist kõnelen ainult enda eest. Igatahes tulevad puhkamisest väsinud massid varsti tagasi töökohtadesse, valmis tarmukalt oma kohustustesse sukelduma. Normaalne Eesti elu läheb edasi.