Ei ole kerge kirjanikuks kasvada

Jelena Skulskaja romaan-novellikogu „Marmor­luik” on killustatud ja kriipiv teos, mida peaks lugema mitu korda.

Skulskaja „Marmorluik” polnud veel jõudnud eesti keeles ilmuda, kui juba pälvis kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali auhinna. Varem oli romaan pandud Venemaa Bookeri lühinimistusse ja saanud Peterburi ajakirja Zvezda kirjandusauhinna. Võimalik, et venekeelsele publikule läheb see romaan rohkem korda, kõnetab neid kuidagi enam kui eestikeelset publikut. Skulskaja kirjutab väga lopsakalt. Ülevoolavalt palju kujundeid ja sõnu, võrdlusi, mõte lendab sinna-tänna, killuke siit, teine sealt – terviku mõttes on seda raamatut vale romaaniks nimetada. Autor justkui püüab ka ise selgitada, et näete, need kursiivis osad on minu esseistlik mõtteheietus, rasvases kirjas lood jällegi lühinovellid ja tavalises kirjas tekst lapsepõlvemälestused. Lugege, kuidas tahate.

Mina lugesingi ainult seda tavalist juttu, ülejäänu oli minu jaoks liigliha, toimetajana oleksin selle kõik raamatust välja rookinud, esseistlikud heietused avaldanud artiklina (neid ei ole väga palju) ja rasvased jutukesed eraldi novellikoguna (kui üldse). Kursiivis lisandid olid minu jaoks lihtsalt niisama suusoojaks kõrvalepõiked ja novellid minu maitsele liiga barokne segapuder. Kuigi sünge meeleolu loomisele aitasid need kaasa, võimalik et liigagi palju, ja see mind häiriski. Skulskaja on oma lapsepõlvest ja noorusaastatest niigi kirjutanud piisavalt hirmsas võtmes, seda veel süngemaks teha ja rõhutada poleks vaja olnud.