„Ma ei ole rassist, aga...” Rassism kui hariduslik probleem

Soomes ja Rootsis kirjutatakse rassismist agaralt, aga eesti keeles pole isegi teemaga tutvumiseks vajalikku kirjandust.

Pärast meedias toimuva jälgimist on nüüdseks selge, et inimesed ei mõista, kust jookseb piir rassismi ning konstruktiivse pagulas-, immigratsiooni- ja integratsioonipoliitika kriitika vahel. EKRE marurahvuslike poliitikutega kõrvuti haaravad ohjad varem enam-vähem lugupeetud, soliidse sotsiaalse kapitaliga inimesed ja väljaanded. Lühikese ajaga saab rassistlikust vihadiskursusest eestikeelse (digitaal)meedia argipäev.

Rootsi rassistid arvavad, et eestlased ei vääri samu võimalusi kui rootslased.

Soomlasest ajakirjanik Marianne Lydén kirjutab oma väikeses, kuid huvitavas raamatus „Ma ei ole rassist, tahan vaid võõravaenulike valijate hääli” Soome suurenevast võõravaenulikkusest ja Põlissoomlaste erakonna kujunemisest ajakirjaniku perspektiivist. Vähestest erandlikest erakonnamaastiku rassistlikest poliitikutest saavad alguse suured poliitilised kannapöörded, mille üks tulemus on järjest leviv vihakõne ja sisserännanute avalik tõrjumine. Võõraviha ja sellega seotud avalik diskrimineerimine kuuluks justkui 20. sajandi alguskümnenditesse, mitte 21. sajandi avatud maailmapildi ja progressiivse poliitika juurde. Ent ometi on Põlissoomlased juba teist korda Soome valitsuses.

Vaikimine kui nõusolek

Ka teised Soome erakonnad (nt sotsiaaldemokraadid) on viimastel aastatel oma immigratsiooni ja pagulaspoliitikat valijate püüdmiseks radikaalselt revideerima hakanud. Muutus on kuulda selles, kuidas sõnastatakse pagulas-, immigratsiooni- ja integratsioonipoliitikas probleeme, millega ja kuidas üleüldse tegeletakse. Kui teisest rahvusest inimesi peetakse homogeenseks negatiivseks rühmaks ja neisse suhtutakse ainult kui ühiskonna mädapaisesse, mitte võimalusse anda nii sisserännanutele kui ka ühiskonnale tervikuna uus elu, on tegemist rassismiga.

Miks sai kõikidele Eestimaa rahvastele mõeldud manifestist lihtsalt iseseisvusmanifest?

Poliitiliselt korrektseks lihvitud vihakõne normaliseerimisega tuleb ajakirjanikel, poliitikutel ja ühiskonnategelastel avalikult võidelda. See on meist igaühe kodanikukohus. „Vaikus on õigupoolest kõige ohtlikum. Vaikimine on tegu. Vaikimine tähendab nõusolekut – on tuntud väljend. Oma seisukoha esitamisest loobumine tähendab oma valijate ees vastutusest hoidumist,” tsiteerib Lydén Elisa-beth Rehni.

Vanad mõtted uues kuues

Eugeenika professor ja rassiteadlane Herman Lundborg rajas 20. sajandi alguskümnenditel riikliku rahastuse abiga instituudi, mis sorteeris edukalt rootsi „puhtast rassist” välja laplasi, saame, soomlasi, juute, venelasi, puuetega inimesi jt. Teise maailmasõja tragöödia lõi rassipuhtuse soovijate ja marurahvuslaste suud aastakümneteks lukku. Sellest ajast saati on poliitilises ja avalikus diskursuses peetud inimeste rassipõhist väärtuslikumaks ja vähem väärtuslikumaks sorteerimist täiesti lubamatuks. Natsiparteid keelustati kõikjal, aga see ei tähenda, et varjatud kujul rassismi ei esineks ühiskonnas praegugi.

Vanale rassiideoloogilisele platvormile, mis põlistab ühed sünnipäraselt õigeks ja ülemaks ning teised nende geneetilisest taustast lähtuvalt madalamaks, on ehitatud nüüdsed marurahvuslikud liikumised ka kõige vägivaldsemate üksiküritajateni välja (nt Breivik). Rassismiteoreetikud ja nende kummardajad arvavad, et rassiliselt vähem väärtuslikud isikud – need teised – ei vääri samu võimalusi, õigusi ja tingimusi. Näiteks Rootsi rassiteooriast lähtuvad rassistid arvavad, et eestlased kui slaavi ja soome-ugri vaherahvus (sealjuures enamasti ei teata, kas eestlased kuuluvad slaavlaste või soome-ugrilaste hulka) ei vääri eluks samu võimalusi kui germaani päritolu rootslased.

Haridusega rassismi vastu

Rootsis peetakse rassismi vasturelvaks ennekõike haritust ja teadmiste levitamist. Leo Kramár, kes põgenes Teise maailmasõja eest Tšehhist Rootsi, kirjutas oma rassismi ideoloogiate käsiraamatu just seda põhimõtet silmas pidades. Uus-natsistidele vastukaaluks on tekkinud ka anti-rassistide paikkondlikud organisatsioonid, mis keskenduvad rassismi vastu võitlemisele väikestes (maa)piirkondades.

Teise maailmasõja tragöödia lõi rassipuhtuse soovijate ja marurahvuslaste suud aastakümneteks lukku.

Piirkondlike organisatsioonide loomisele keskendumine kõlab väga hea strateegiana, sest ka praegune äärmuslik uus-natsistlik poliitiline liikumine kasvab välja ennekõike n-ö tavalistest koolidest ja noorte kampadest. Ühise ideoloogia kujundamise ja aktsioonide tarbeks saadakse inspiratsiooni vastavatest vihafoorumitest ja -blogidest.
Selliseid võõraviha õhutavaid eestikeelseid rühmi on juba nii Facebookis kui ka päriselus. Varjatud rassiline diskrimineerimine algab varakult ning selle tulemus on paljukirutud töötus, kriminaalsus ja sotsiaalne võõrandumine. Inimene ei võõrandu ühiskonnast ise, ta tõugatakse teiste ühiste pingutustega eemale. Diskrimineerimine on vaikimisi sisse ehitatud avalikesse struktuuridesse, näiteks koolid ning sotsiaal- ja meditsiiniasutused. Kui Vao pagulased kodanikuaktiivususe korras ühel ilusal päeval Eestimaad vaatama viidi, sündis sellest samm vastupidises suunas.

Eesti rassismiklassika

Kust saab eesti keeles lugeda rassismist ja sellega seotud (neo)natside liikumistest, mis Euroopa poliitilist maastikku praegu kasvavas trendis mõjutavad? Kust lugeda anti-rassistide liikumisest ja strateegiatest Skandinaavias ja mujal? Mis on üldse rassism?

Raamatukogude ühiskataloog ESTER andis otsingule „rassism” vasteks 27 eestikeelset allikat, mille hulgast ei julge teemaga üldisemalt tutvumiseks soovitada ühtegi. Enamik on nõukogudeaegsed tekstid stiilis „ekspluateeritud neeger vs. kuritahtlik kapitalism” ja Euroopa Liidu enamasti kuivad dokumendid.

Võõraviha õhutavaid eestikeelseid gruppe on juba nii Facebookis kui ka päriselus.

Seega võib väita, et rassism on Eestis hariduslik probleem. Eesti rassismiklassika varamusse kuulub aastate pärast ka äsjane Eesti Ekspressi ajakirjaniku Sulev Vedleri tekst „Valitsuse varjatud uuring: üheksa suurimat ohtu seoses pagulastega”, mille alapealkirjad olid järgmised.

•• „Terroristid saabuvad valetades”

•• „Kapole ei meeldi pagulaste hordid”

•• „Eestisse tulevad teise sordi pagulased”

•• „Kartkem uut liiki roimasid”

•• „Pagulased rünnaku all”

•• „Venelased teevad rohkem kurja kui eestlased”

Samal ajal soovitan analüüsida 1918. aasta Eesti iseseisvuse manifesti, mille algne pealkiri oli „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele”. Hiljem kasvas sellest dokumendist välja Eesti vabariigi põhiseadus. Eriti väärib tähelepanu põhiseaduse 12. peatükk.

Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.

Inimene ei võõrandu ühiskonnast ise, ta tõugatakse teiste ühiste pingutustega eemale.

Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.

Miks sai kõikidele Eestimaa rahvastele mõeldud manifestist korraga lihtsalt iseseisvusmanifest? Kas selline muutus on juhuslik või peitub ka siin üks huvitav aruteluteema?

Kui alustad pagulaspoliitikast rääkimist sõnadega „Ma ei ole rassist, aga need mustad mehed tahavad siia ainult heaolu nautima tulla” ongi kogu tsiviliseeritud diskussioon lõppenud, sest sa oled rassist. 2011. aasta
22. juulil Oslos toimunud massimõrv näitab, et näiliselt passiivse vihaõhutamise ja rassismi tagajärjed võivad olla väga traagilised ja konkreetsed. Loodan, et Eesti haritlaskond võtab kogemuse, mis pagulaste küsimus nüüd meie ühiskonnale pakub, ja loob sellest kogu avalikkuse jaoks 21. sajandile kohase rassismi käsitleva ühiskonnaõpetuse tunni.