Rektori kristallkingake

Üldlevinud arvamuse järgi on reaalteadustega tegelejad tõsised ja asjalikud inimesed, aga Tallinna tehnikaülikooli rektori valimiste epopöa näitas, et kui on aega ja tahtmist, siis osatakse ka nalja teha. Jaak Aaviksoo rektoriks saamine kulges grotesksete käänakute saatel nagu mõni mister Beani sketš.

Tegelikult olnuks loomulik, et säärase palagani keskele sattunud inimene tunneb oma väärikuse ohustatud olevat ja tõmbub põlglikult kõrvale – kui te mind ei taha, siis ei saa ka, ise teate, millest ilma jääte. Sest oli ju kohe näha, et Jaak Aaviksood ei oodata tehnikaülikooli just pikisilmi. Tema kinnitamine ei jäänud venima mõne kuratooriumi liikme kiusliku iseloomu tõttu. Ka nõukogu vetost pääses ta üle noatera, tudengid on avaldanud kahtlust tema sobivuse üle jne. Milleks siis ronida sinna, kuhu sind ei soovita? Pigem otsida rakendust mujal.

Nii käituks aadlimees ja džentelmen. Kuid loomulikult mitte poliitik! Paraku iseloomustavad seda inimrühma ebaloomulikult paks nahk ja vääramatu usk sellesse, et nad peavad saama, mida tahavad. Avalik arvamus ei loe midagi, sest ollakse veendunud, et nemad teavad kõige paremini, kuidas on õige. Piltlikult öeldes käitutakse nagu kaamel, kui lähtuda vanasõnast „Las koerad hauguvad, karavan liigub ikka edasi”.

Tuhkatriinu võõrasõed lõikasid endal varbad maha, et kingake jalga mahuks.

Näiteid võib tuua palju. Lähiajaloost meenub reformierakondlase Keit Pentus-Rosimannuse välisministriks nimetamine. Milleks oli seda vaja, kui teati, et Autorollo kohtuprotsess pole kaugeltki lõppenud ja kõik kelmused tulevad varem või hiljem päevavalgele? Ilmselgelt ebakompetentse ministri ametisse määramisega vihastati avalikkust, olgugi et mõni kuu hiljem tuli uue kandidaadiga jälle presidendi juurde minna. Seda oleks võinud kohe ette näha, aga ei, kusagil tagatubades oli midagi kokku lepitud ja see otsus tuli läbi suruda, kasvõi nui neljaks. See on otsekui laevaköie nõelasilma toppimine. On näha, et ei mahu, aga ikka proovitakse, keeleots suurest pingutusest suust väljas.

Et rahvas naerab ja näpuga otsaette koputab, ei loe säärases mängus midagi. Poliitik on ju harjunud sellega, et võimule saamiseks tuleb kõigepealt taluda alandust ja häbi. Ega valimiskampaaniagi ole sageli muud kui enese lollikstegemine. Mõneks ajaks kehastutakse ajalehepoisiks ja kaubareisijaks, jagatakse tänaval möödujatele odavat nänni ja koputatakse võõraste uste taga. See pole kindlasti lihtne ja nõuab eneseväärikuse allaneelamist, aga tasu on koht Toompeal või mõni muu magus präänik. Selle nimel tasub pingutada.

Nagu seda tegid Tuhkatriinu võõrasõed, kes selleks et kristallist kingake neile jalga mahuks, lõikasid enestel maha kanna ja varbad. Kuigi prints nägi muidugi kohe, et need tüdrukud pole õiged, ja kaua see kingakegi verise köndi otsas püsib. Ent proovima peab, äkki siiski pääseb lossi? Jaak Aaviksoo sedapuhku viimaks pääseski. Kannatlikkus tasus ära. Tõld on ees, loss ootab!