Tunnistan, et tunnen hirmu, kui sõidan oma väikse [üüriautoga] tankiga Kopenhaagenist sõjatandri poole. Mul on seljas [suvekleit] kuulikindel vest ja peas kiiver. Olen ju teel piirkonda, kuhu kuuldavasti isegi politsei ei julge minna. Kui hukkun, olen langenud vaba meedia nimel.

Sisenen kurikuulsasse Kroksbäcki äärelinna. Sõidan aeglaselt ringi ega julge jalga sõidukist välja tõsta. Kortermajad, mänguväljakud, pärnaalleed ja hästihooldatud pojengid meenutavad [Herttoniemi linnaosa] Muqdishot. Sean end valmis selleks, et autot juhtivat naist võidakse iga kell tulistada.

Väidetavasti peetakse kõige ägedamad lahingud Sörbäcksgatani tänaval. Suundun seega otse surmasuhu! Ihukarvad tõusevad uhkusest ja omaenese julguse imetlusest püsti.

Loe homsest Eesti Päevalehest, kuidas lõppeb ajakirjaniku retk ohtlikku piirkonda!