Jalutan mööda vanu lapsepõlveradu Harku metsas – metsavaikus, linnulaul, võimlejad, jooksjad. Kõik tervitavad mind õnnelikult vastu, kui neid tervitan. Trummi bassein Nõmmel on sama, mis ta kunagi oli, aga uuenenud. Lapsepõlves sõitsime jalgratastega Glehni lossi juurest mööda treppi alla otse basseini. Nüüd peab ujumiseks lunastama pileti, aga see on loomulik, sest bassein on kena ja hooldatud. See on heade inimeste loodud kvaliteetkeskkond. Basseini kohvikus mängib Dire Straits, minu lapsepõlvemuusika, millest pole siiani lahti saanud. Just sellisest vabadusest ma unistasin nii üleminekuajal kui ka enne seda. See on meil nüüd olemas. Aga millegipärast on meil natuke raske taluda seda avarust, mis meil käes on. Me ei oska seda jagada. Meil on lääne maailmas ainulaadne igameheõigus ja vabadus minna näiteks veekogude äärde. Jõed, järved, meri… Ometi on see meile sedavõrd raske koorem, et paljud liiguvad mujale, otsides justkui peremeest. Ka jääjad pole rahul. Miks me ei suuda elada peremeheta?
Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega