Maailma saja elujõulisema hulgas

Me peame ennast (õigustatult) haritud rahvaks, sest ka näiteks kõrgharidust on võimalik saada maailmas umbes 100 keeles – eesti keel on nende 100 seas. Moodsal ajal näitab keele elujõudu keeletehnoloogia: elus on ja ellu jäävad keeled, milles oskab inimesega suhelda arvuti ja kodutehnika, mida saab arvuti abil automaatselt analüüsida, mille jaoks luuakse ja arendatakse keeleportaale ning ... mis on esindatud Google’i tõlkemasinas. Küllap on paljud märganud, et Google’i eesti tõlge läheb aina paremaks. Aga mispärast? Puhtalt sel põhjusel, et eesti keele (veebi)tekstide hulk, millele statistikas toetuda, aina kasvab. Mida rohkem eesti tekste, uusi ja vanu eesti sõnu veebis ringleb, seda paremini tõlkemasin töötab – ja seda elujõulisem on eesti keel. Pessimistide ennustuste järgi on 21. sajandi lõpuks maailmas alles vaid mõnikümmend keelt, eeskätt just need keeled, millel on tugev keeletehnoloogiline tugi. Eesti keel on ka ses osas maailma esisajas. Võib ütelda, et eesti keel on suur keel.

Eelnevat arvestades on selge, miks eesti keelt on vaja. Kuid miks on vaja Eesti Keele Instituuti? Suur osa eestlasist pole võib-olla elu sees kuulnud midagi Eesti Keele Instituudist ja nüüd äkki kuulevad, et see tahetakse liita Tartu Ülikooliga (mis kõlab nagu see äkki ära kaotada) ... Aga mõelge järele! Kui teate EKSA kirjastuse valgekaaneliste sõnaraamatute sarja, küsite aeg-ajalt keelenõu, otsite mõne sõna tähendust, olete pidanud riigieksamiks valmistudes kirjakeele normi õppima või olete kogemata või teadlikult telekas või telefonis sisse lülitanud teksti, subtiitrite ettelugemise funktsiooni, siis need ja paljud muud asjad ongi Eesti Keele Instituut.

Instituut täidab mitmeid riiklikke ülesandeid, nende seas on väga palju selliseid, mida ükski teine asutus ei tee. Näiteks rahvuskultuurile oluliste eesti keele sõnaraamatute koostamine – väikese kõnelejate arvuga keele kultuuris ei ole sõnastike väljaandmine kirjastustele rentaabel, mistõttu on nende ilmumine kasumit silmas pidades vähetõenäoline.

Inimesed, kellele Eesti Keele Instituut on igapäevane koostööpartner, teavad hästi, mis on avalik tasuta keelenõuanne (sh nime- ja termininõuanne) – igal tööpäeval vastavad meie spetsialistid kõikidele keelega seonduvatele küsimustele. Virgematele on olemas ka portaal, kust ise õiget vastust otsida – väga paljud küsimused korduvad ikka ja jälle.

Ütleb, kuidas õigesti kirjutada

Keelega igapäevaselt töötavad inimesed teavad: kui toksida otsingumootorisse kahtlane sõna või keelevorm ning lisada lõppu meie lühend eki (näiteks „vilu viluda eki“), on esimene vaste tavaliselt Eesti Keele Instituudi portaali oma ning õige vastus kergesti leitav.

Instituudi ülesanne on muu hulgas tagada eesti kirjakeele norm, mille seaduse järgi sätestab instituudi uusim õigekeelsussõnaraamat – see on see keel, mida peetakse kirjakeeleks ja mille järgimist harituse tunnuseks. Samuti on instituut määratud nimeteaduslikuks usaldusasutuseks ja üleriigilise terminoloogiatöö koordineerijaks.

Eesti Keele Instituut arendab süstemaatiliselt välja tasuta avalikke teenuseid, mis ei hõlma mitte üksnes keelenõuannet, vaid ka sõnastikuportaali. Sõnastikuportaalist on kõikidele inimestele tasuta kättesaadavad kõik riigi toetusega tehtud üks- ja mitmekeelsed sõnaraamatud, millest paljud on üliolulised eesti keele kestvuse toetamisel.

Lisaks on meie pädevuses veel mitmed muud teenused vaegkuuljaile ja -nägijaile, keeletehnoloogilised rakendused jpm. Kõik EKI veebisõnastikud, korpused, keele- ning kõnetehnoloogilised rakendused on avalikult ja tasuta kättesaadavad. Kui riik annaks enda käsutusest nende teoste ja teenuste autoriõigused avalik-õiguslikule asutusele, siis kuidas tagataks nende avalik tasuta kättesaadavus?

Vana kirjakeele uurija ja tõlkija Kristiina Ross on oma sõnavõttudes aina rõhutanud, et kogu eesti keele uurimise koondamine ainult ühte institutsiooni on väga ohtlik. Dubleerimist on mõttekas vältida aladel, mida mujal maailmas niikuinii viljeldakse ning millega tegelemise katkemine Eestis ei tooks kaasa fataalseid tagajärgi ei vastavale valdkonnale ega Eestile.

Eesti keele uurimiskeskuste vähendamine tähendaks igal juhul vähemalt teadusliku diskussiooni vaibumist ning halvemal juhul, nt inimliku valearvestuse või juhtimisvea tagajärjel kogu vastava uurimisala väljasuremist.

Erinevad väeosad tagavad julgeoleku

Keelejulgeolekust on varem kõnelnud Mart Rannut ja Sirje Kiin. Küllap nii mõnigi veel. Igatahes on EKI seisukohal, et eesti keele uurimist tuleks jätkuvalt toetada kõigis olemasolevates keskustes: Tartu ülikoolis, Tallinna ülikoolis ja Eesti Keele Instituudis. Tühja dubleerimist ei ole, on sisuline koostöö ja sageli ka intrigeeriv teaduslik arutelu. Ning samamoodi, nagu Eesti kaitseväe väeosad asuvad Eesti eri paigus ja täidavad erinevaid ülesandeid, on ka keele jaoks vaja erinevaid „väeosasid”, mis vähendavad eesti keele julgeolekuriski.

Tegevuskulude optimeerimine ei saa kuidagi olla Eesti Keele Instituudi iseseisvuse kaotamise põhjus. Riiklikult hallatava teadus- ja arendusasutusena on EKI-l pea olematu bürokraatiakiht, mis tuleneb asjaolust, et instituut on juba integreeritud riigi tugistruktuuridesse – keskne raamatupidamine ja personalipoliitika, tulemas on ka ühtne asjaajamiskeskkond.

Avalik-õiguslikud ülikoolid tegutsevad aga riigist sõltumatult ja on üles ehitanud mahuka vahekihi, mida riik peab kaudselt toetama (üldkululõivu kaudu). Ülikooli alluvuses olevale asutusele iga-aastase tegevustoetuse määramine jääb sõltuma parasjagu valitseva võimu heast tahtest.

Toimiva asja muutmine tähendab, et tuleks selgelt öelda, mis paremaks läheb ehk et kuidas paraneb liitmisega eesti keele uurimise ja arendamise ning EKI pakutavate teenuste kvaliteet. Raha kokkuhoid või ühekordne rahasüst ühele ülikoolile ei saa olla argument, kui me räägime Eesti riigikeele kestlikkusest.