Ilmar-Erik Aavakivi: Era- ja avalik sektor tehku Ukraina abistamisel koostööd
30. juuli „Äripäevas" kirjutas George Soros, et Euroopast sõltub, kas võidab Ukraina või Putin. Miljardär heitis Euroopale ette, et Ukrainat koheldakse kui „veel üht Kreekat". Olen selle kriitikaga üldjoontes nõus.
Samas ei ole ma nõus G. Sorose ettepanekuga, et Ukraina abistamiseks tuleks eelkõige muuta EL'i makromajandusliku finantsabi programmi reegleid ja julgemalt laenata raha turgudelt, et seda siis miljardites abivajajale saata. Taoline lahendus ei muudaks abiraha avalik-õiguslikku olemust. Avalik sektor on reeglina ebaefektiivne raha jaotaja ning veel kehvem rahakasutuse kontrollija.
Majandusanalüütik Tim Ash on leidnud, et ükski kogus rahvusvahelist abiraha ei toimi Ukraina jaoks, kui venelased jätkavad probleemide tekitamist ja seda nad ka teevad. Selle arvamusega võib nõustuda. Olukorra lahendamiseks on vajalikud nii rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu jagatav abi, erinevad meetmed sõjategevuse lõpetamiseks (sealhulgas täiendavad sanktsioonid Venemaa suhtes) kui erasektori investeeringud Ukrainasse. Just viimaste nimel tuleks avalikul ja erasektoril senisest enam koostööd teha. Pikas perspektiivis kujutavad välisinvesteeringud endast ainukest jätkusuutlikku alternatiivi IMF'i, EBRD ja teiste finantsinstitutsioonide abile, mille sihipärast kasutamist on kõrge korruptsiooni tasemega riigis igal juhul raske kontrollida. Kuidas motiveerida mitte eriti toimiva vaherahu tingimustes Lääne investoreid enda Ukraina investeeringuid mitte edasi lükkama või ära jätma?
Leian, et investeeringute tagamiseks tuleks luua riikideülene õiguslik struktuur - tagatisfond. Selle peamiseks eesmärgiks peaks olema Euroopa riikide tagatise andmine omamaistele Ukrainasse investeerijatele, et nende riskid on kaitstud kahte liiki kahjujuhtumite vastu: 1) sõjakahjud; 2) korruptsioon ja investeeringute kaitse nõuete rikkumine. Teise punkti all pean silmas õigusriigi põhimõtete mittejärgimisest tulenevaid kahjusid. Näiteks on mõnes idaslaavi riigis juhtunud, et ühel hommikul ärgates avastab investor, et ta ei olegi enam oma vara omanik. Loomulikult peaks investoritele jääma sealjuures ka mõistlik osa omavastutust, mida mingil juhul ei hüvitata.
Tagatisfondi loomisega paralleelselt tuleks jälgida Ukraina riigi poolt oligarhide võimu piiramist ja korruptsiooni väljajuurimist, et luua investeeringutele järjest turvalisem keskkond. Järelevalve osas saaksid rahvusvahelisi organisatsioone abistada välisinvestorid, kes Ukrainas tegutsevad. Neil on oluliselt lihtsam kätt kohalike tuiksoonte pulsil hoida kui Brüsseli, Londoni või Pariisi pangaametnikel.
Tagatisfondi loomisega võiksid Ukraina majanduse toetajaiks saada nii avalik kui erasektor. Sealjuures peaks erasektori osa ajas kasvama ja avaliku sektori oma kahanema. Taoline skeem oleks jätkusuutlikum kui avalik-õiguslike miljardite jaotamisele keskendunud abisüsteem. Euroopa tõepoolest ei vaja uut Kreekat. Samas oleks Putinile allaandmine ohuks mitte ainult Ukrainale, vaid ka Euroopale endale. Seega: kas meil on palju (häid) valikuid?
