Tiit Made: Kohveri kojusaamiseks tuleks Venemaal püüda kinni üks sealne tegelane, tassida ta üle piiri, panna püstol kätte ja solgutada mööda vanglaid...
Suure tõenäosusega ei riskinud ka kätega kallale minna, mis tundub sealsetel „süüteo” omaksvõtmise väljapressijatel kombeks olevat, kui vene krimiseriaale uskuda.
Üks on aga selgemast selge. Venemaa on hädine riik ja omadega täiesti plindris, kuna võitleb täie kire ja andumusega Eesti-taolise väikese naabriga. Mitte kuidagi ei saa oma tahtmist peale suruda ega Eestist pepulakkujat teha. Vahel võib ju paista, et üks ja teine kipub Kremli ees mütsi näppu võtma nagu sulased omal ajal peremehe ees. Kreml pole aga meile enam mingi peremees. Aga tahaks hirmsasti olla. Tahaks Peeter I kombel taas akent Euroopasse raiuda. Kuid juba 24 aastat ei tule midagi välja.
Muidugi ei tähenda see, et me võiksime loorberitel puhata. Ilmselt on veendutud, et vanad nipid enam ei toimi. Kuid vaeva aina nähakse, sest mõnda meest vaevab Napoleoni kompleks ja impeerium on geenides. Lavrov ja Co valetab ja laimab Eestit ööpäevaringselt. Kreml püüab rakendada peidetud ja avalikke majandussanktsioone, röövitakse inimesi ja korraldatakse neile libakohtuid, keeratakse üles siinset venekeelset elanikkonda ja nii edasi.
Seda kõike on Moskva punase kõrge müüri taga plaane hauduvale seltskonnale vaja, et oma siseriiklikku s…a seisu pisutki varjata ja alati alistumiseks valmis vene leplikku inimest uinutada ja diktaatorit lugu pidama panna. Selles osas on head tulemused. Paistab, et selleks sobib isegi Eesti, sest juba ei saa enam ka Soomele küüsi taha.
Siinkandis võetakse vene karu tõmblemist rahulikult, kuid mitte ükskõikselt. Naabrit, kelle sõjatööstus on sandis seisus, kindralitele ja ohvitseridele pole raha palka maksta, tankid on ajast ja arust ning lennukid kukuvad alla, ärritab meie kuulumine NATO-sse. Seda organisatsiooni võetakse endiselt sama tõsiselt kui 1968. aastal, kui tšehhide kallale mindi. Siis öeldi komandöridele, et kui näete NATO vägesid vastu tulemas, pöörake ringi. Euroopa Liitu ei võeta tõsiselt, sest seda omapärast kollektiivi, kus Venemaal oma agendid tegutsevad, ei saagi tõsiselt võtta, sest temast ei tulene erilist häda. Häda tuleb Atlandi tagant. NATO-s aga agente ei paista olevat.
Europarlamendi president Martin Schultz võttis end täna kokku ja ilmutas suurt julgust kui ütles Eston Kohvri kohtuotsust kommenteerides, et Venemaa õigussüsteem ei ole erapooletu. Kah uudis. Kas president Schultz võiks ehk nimetada mõnegi asja, mis Venemaal on erapooletu.
Venemaa hindab kõrgelt ainult jõudu ja rusikat. Palumine, kintsukraapimine, hädaldamine ja Hiina-laadsed tõsised hoiatused või tuhanded järelepärimised ja Twitteri kaudu noomimised ei tekita hirmu isegi Venemaa lasteaedades.
Eston Kohveri kojusaamiseks on parim moodus (nägin seda kord unes) püüda Venemaal, Eesti piiri lähedal kinni üks sealne tegelane. Tassida ta suitsukatte varjus üle piiri, panna Makarovi püstol pihku, siis solgutada mööda vanglaid ja ülekuulamiskambreid, mitte lasta ligi vene tegelasi. Konsul saab temaga kokku kord kvartalis ja siis peab ta rääkima eesti keeles kinnipeetuga ilmas jne.
Vaat see oleks edasiviiv ettevõtmine, aga küllap ta on meiesuguste jaoks ulmelise maiguga. Me ju nii viisakad, kuulekad, seadust järgivad ja sõbralikud. Ka nende suhtes, kes meiega siga mängivad nagu omadega plindris olev suure territooriumiga, kuid hädise majandusega Venemaa.
