Välispoliitika analüütik luurajate ja poliitvangide vahetusest: Eston Kohveri seis on ainulaadne ja kummaline
Kuidas need viimased saavutatakse ja vormistatakse, on suur saladus, kuid asi toimib ja eelmise külma sõja perioodist on teada ka advokaat, kes vahendas umbes 150 luuraja vahetamist.
Viimane tuntuim juhtum oli 10 Venemaa nn magava ehk alles töökohta sisseelava luuraja väljasaatmine USAst juunis 2010, täpsemalt öeldes nende vahetamine Venemaal vastavalt aastatel 2003, 2004, 2006 ja 2006 USA ja Suurbritannia kasuks luuranud Venemaa kodanike vastu. „Magajad“, kellest nimekaim oli kohe eduka telekarjääri teinud Anna Chapman, istusid eejuures kinni kõigest kaks nädalat (27.06 – 9.07), ent ju siis Obama administratsioon otsustas, et oma luurajate vabastamine on pakilisem ja Kreml (toona oli presidendiks Medvedev) oli sellega päri.
Obama oli selgelt helde ka äsjase USA-Kuuba suhete normaliseerimise juures, sest 17. detsembri 2014 poliitilisi otsuseid n-ö täiendas vastastikune luurajate vahetus, mille käigus vahetati aastakümneid vanglas istunud mehi ja naisi. Kuna USA-Kuuba suhted on eriti erilised, siis võtkem parem ja suhteliselt märkamatuks jäänud näide Saksamaa-Venemaa suhetest. 2011. aastal arreteeriti Saksamaal abielupaar Heidrun ja Andreas Anschlag - Vene luurajad, kes olid end sisse seadnud 1988. aastal. Juulis 2013 mõisteti naisele viis ja pool, mehele kuus ja pool aastat, ent mullu novembris vabastati naine ja selle aasta juunis mees vanglast. Moskva oli väidetavalt nende eest raha maksnud elik – võib ka nii vabaks saada.
Spioonide sild läks ajalukku
Kui nüüd pajatada luurajate vahetamise ajaloost, siis tuntuim juhtum on kindlasti 1957. aastal USA-s vahistatud NSVL luuraja Rudolf Abeli vahetamine 1. mail 1960 Nõukogude territooriumi kohal allatulistatud USA luurelennuki U-2 piloodi Gary Powersi vastu. Powersile mõisteti augustis 1960 10-aastane vangistus. Meeste vahetus toimus 10. veebruaril 1962 Berliini ja Potsdami vahelise Haveli jõe Glienicke sillal, mis on ajalukku läinud kui spioonide sild, kuna sellel toimusid ka mitmed järgmised luurajate vahetused.
Tehkem enne üks väärt kõrvalepõige. Abelit USAs abistanute hulgas oli teinegi legendaarne Nõukogude luuraja Josif Grigulevich, mees, keda tuletati Venemaa presidendile meelde esmaspäeval Krimmis. Nimelt hakkas kohtumisel kohalike rahvusgruppide valitud esindajatega karaiimide esindaja kiitlema sellega, et nende hulgast on pärit „marssal Malinovski ja luuraja Grigulevich“. Malinovski päritolu kuulmine oli Putinile üllatuseks, ent Grigulevichi puhul oli ta vait.
Kuna Grigulevich oli mitte Krimmi, vaid Leedu karaiim ja temast meil suhteliselt vähe räägitud, siis siinkohal lühidalt tema kuulsamast operatsioonist. Nimelt tuli ta Euroopasse tagasi läbi Ladina-Ameerika ja rikkuri sohilast etendades pääses Costa Rica diplomaatilisse teenistusse, mis tipnes Costa Rica suursaadikuks nimetamisega Itaaliasse ja Jugoslaaviasse (1952-1954). Tema missiooniks oli aga president Josip Broz-Tito tapmine, kellega ta on paljudel fotodel koos jäädvustatud. Õnneks suri Stalin ja „Tema Ekstsellents Teodoro B. Castro“ kadus märkamatult areenilt, et mõne aja pärast saada tuntuks kui Ladina-Ameerika spetsialist, teaduste doktor Josif Romualdovits Grigulevich (1913-88).
Vähem teatakse seda, et Abeli ja Powersi kõrval ja isegi üks tund varem vabanes kolmaski mees – kuulsas Charlie piiripunktis lasti Lääne poole astuma hakata augustis 1961 Ida-Saksa võimude poolt kinnivõetud Berliini Vabas ülikoolis teadurina töötanud USA kodanik Frederic Pryor. Ehk siis tegu oli 2+1 vahetusega.
Ida-Saksamaa Stasi suurkujuks osutus Günter Guillaume, kes Saksamaa sotsiaaldemokraatliku partei ridades tõusis kantsler Willy Brandti kantseleiülemaks ja paljastati alles 1974. aastal. Tagasilöök Ida-Lääne suhetele oli tohutu, Guillaume ise sai 13 aastat, ent vabanes 1981. aastal jällegi vahetamiste korras.
Vahetusse läksid ka poliitikud ja poliitvangid
Ühel hetkel jõuti nii kaugele, et hakati vahetama ka vangi mõistetud poliitikuid ja poliitvange. Kuna Nõukogude juhtkond oli pärast Tšiili vasakpresidendi Allende pikka takkaõhutamist ise tema toetamisest loobunud ehk siis vastutas ka riigipöörde toimumise ja selle tagajärgede eest, sai 18. detsembril 1976 Zürichi lennuväljal teoks imeline vangide vahetus – Tšiili kompartei juht Luis Corvalan ja 13 aastat Nõukogude psühhiaatriahaiglates, vanglates ja töölaagrites veetnud Vladimir Bukovski.
Külma sõja lõpu viimasteks suurvahetusteks Glienicke sillal olid nelja idabloki ja 25 USA luuraja vahetamine juunis 1985 (sealjuures idabloki osavaimat, USA radarite saladusi jahtinud poolakas Marian Zacharski nimetati augustis 1994 Poola vastuluure ülemaks, ent kogu luuramisega seotud maailm läks – kes elevile, kes vihaseks - ja USA protest oli nii suur, et mees loobus ametist). Ning veelgi kuulsam 11.02 1986 vahetus - USA spioonina 1978 süüdi mõistetud inimõiguslane Anatoli (Natan) Scharanski ja USAs kinnivõetud Tšehhi päritolu Hana ja Karl Koecherid. Kuna see vahetus oli Ronald Reagani ja Mihhail Gorbatšovi Reykjaviki kohtumise vili ja perestroika mehele esimene taoline samm, sõitis Scaharansky üle silla juba Mercedeses, et kuulda USA suursaadiku suust tervitust Ronald Reaganilt. Teatavasti siirdu Scharanski kohe edasi Iisraeli ja lõi läbi sealses poliitikas.
Kohveri lugu on ainulaadne
Eesti Vabariigi kodaniku Eston Kohveri lugu on selgelt ainulaadne ja samas kummaline, sest ta viidi jõuga ühest riigist teise, nagu on ka kirjas mõlema riigi esindajate kohtumise protokollis. Eesti poole teatel uuris ta piiriülest salakaubandust ja läks kohtuma oma kontaktisikuga. Venemaa on demonstreerinud fotosid tema püstolist, salvestamisseadmega käekellast, rahast, ent Kohveri juurest olla leitud ka mingi isikute nimekiri.
Sestap on temale esitatud spioneerimise süüdistuses mõned kokkulangevad elemendid USA luuraja Edmond Pope’iga, kes võeti kinni Moskvas 3. aprillil 2000 koos 30 000 dollariga, mis olla määratud Vene teadlasele info kohta uut tüüpi rakettidest. 7. detsembril 2000 mõisteti Pope 20 aastaks vangi, ent järgnes (ametist lahkuva) president Bill Clintoni ja Vladimir Putini 20 minutit kestnud telefonikõne, pärast seda võttis Putin arvesse Venemaa presidendi juures asuva armuandmise komisjoni soovituse ja vähki põdev Pope vabastati veel 20. detsembril.
Kohveri puhul pole siiani teada, kellega ta ikkagi piirialal kohtus ja piiriala pole ka Moskva, kus Pope jõudis pikalt viibida. Sestap tuletab Kohveri röövimine meelde hoopiski Ukraina lenduri Nadia Savtšenko saatust, kes samuti viidi jõuga üle piiri ja keda praegu jätkuval protsessil Rostovi oblastis süüdistatakse muu hulgas kahe Vene ajakirjaniku mõrvamises. Jääb vägisi mulje, et Kohver ja Savtšenko kujutavad endist uut võtet Venemaa „õigusmõistmises“ – n-ö nõrgemaid riike esindavad vajalikud isikud lihtsalt tuuakse jõuga Venemaale, et neid seal kinni mõista!? Mille nimel? Kauplemiseks suurematega ja suures poliitikas? Ukrainast on tulnud ka säärane sõnum, et Savtšenko võidakse vabastada, kui Ukraina nõustub Krimmi viiva gaasijuhtme ehitamisega.
Kuna Eesti on ikkagi NATO ja EL liige ja Kohveri röövimine siitpoolt NATO piiri toimus NATO tippkohtumise ajal, oli see selge suure poliitika element ja nii on seda kõikides pealinnades ja peakorterites algusest peale võetud. Rahvusvaheline pinge on hetkel ülisuur ja Kohver vaid üks isik suures pildis. Ent ta on juba piisavalt jõuliselt sinna kinnistatud ja jääb vaid soovida üldise pinge alanemist, et tema vabanemine otseselt päevakorda tõuseks. Saab sellest uus periood vahetustes või midagi muud, näitab aeg.
