Urmas Reinsalu: osa eestlaste vastu suunatud kommunismi kuritegusid olid oma olemuselt genotsiidilaadsed

Osa kommunistliku režiimi kuritegusid olid suunatud eestlaste kui rahvuse vastu ja need olid oma olemuselt genotsiidilaadsed, kirjutab justiitsminister Urmas Reinsalu.

Inimvaenulike režiimide kuritegude eest on maailma rahvad maksnud määratut hinda. Ka eesti rahvas kaotas kommunistliku ja natsliku okupatsiooni ajal suure osa elanikest nii sõjas langenute ja sõjaohvrite, poliitilistel põhjustel hukatute, vangistatute ja küüditatute kui ka põgenikena.

Inimõiguste rikkumine oli ja on nende režiimide lahutamatu osa. Liialdamata võib öelda, et kui kommunistlik okupatsioon oleks Eestis jätkunud veel inimpõlve, oleks see eestlaste hääbumise rahvusena muutnud pöördumatuks. Osa kommunistliku režiimi kuritegusid olid suunatud eestlaste kui rahvuse vastu ja need olid oma olemuselt genotsiidilaadsed.

Samm-sammult on Euroopa ühendamise järel kasvanud arusaam kommunistlike režiimide inimsusevastasest olemusest. Euroopa Nõukogu parlamentaarne assamblee on mõistnud hukka kommunistlikud režiimid, Euroopa Parlament on oma resolutsioonis andnud hinnangu totalitaarsete režiimidele.

Just Euroopa Parlamendi ettepanekul tähistab Euroopa 23. augustil Molotovi-Ribbentropi pakti aastapäeva. See päev on kuulutatud totalitaarsete režiimide ohvrite mälestuspäevaks. Üleeroopalist mälestamist korraldavad Euroopa riigid roteeruvalt. Sel aastal teeb seda Eesti – rahvusvahelise konverentsiga, mille eesmärgiks on arutada õiguslikku vaadet totalitaarsete režiimide pärandi hindamisel.

Natsionaalsotsialistlik režiim sai hinnangu Nürnbergi rahvusvahelises sõjatribunalis. Tribunali harta hindas natsliku režiimi tegevust läbi nende sooritatud kuritegude rahu vastu ning sõja- ja inimsusevastaste kuritegude. Kommunistlike režiimide pärandit Euroopas ei ole uurinud ükski rahvusvaheline kohtuorgan.

Ohvritel on õigus nõuda õigust

See on tänaste eurooplaste võlg nende kuritegude ohvrite ees. Ohvritel on õigus nõuda õiglust ja õigusemõistmist. Hetkel on vastutus kommunistlike režiimide sooritatud inimsusevastaste kuritegude eest määratletud üksnes erinevate riikide kriminaalõiguses ning ebaühtlaselt.

Siin on Euroopa kontekstis tunnustamist väärt Eesti tegevus, kus mitu küüditajat ja teistes kuritegudes osalenut on antud kohtu alla. Mitmes Euroopa Inimõiguste Kohtusse edasikaevatud otsuses tunnustas see rahvusvaheline kohtuorgan Eesti kohtute otsused õigeks. Siiski ei kuulu kommunistlike režiimide kuriteod kui niisugused täna ühegi rahvusvahelise kohtu pädevusse.

Minu ettepanek on sõlmida riikide vahel rahvusvaheline kokkulepe, millega asutatakse eraldi riikideülene kohus kommunismi kuritegude uurimiseks. Tähtis on, et rahvusvahelises lepingus antaks selge juriidiline hinnang käsitleda kommunistlike režiimide kuritegusid lepinguga ühinenud riikide pinnal aegumatuna.

Riikidel tuleb võtta ka kohustus pakkuda ohvritele õiguskaitse ja võimaldada kompensatsiooni saamine kannatuste ja sunnitöö eest. Seda ettepanekut hakkavad tänasel konverentsil arutama erinevate riikide esindajad ning totalitaarsete režiimide ajaloo ja kuritegude uurimise eksperdid.

Võidakse öelda, et see on minevik ja ei oma enam sellist tähtsust. Omab küll ja määratut.

Esiteks, rahvusvaheliselt siduvat hinnangut kommunismi kuritegudele pole senini antud erinevalt natslikest kuritegudest. Teiseks, see on elementaarne miinimum, mida saame teha ohvrite jaoks erinevates riikides. Kolmandaks, see on vajalik, et tulevikus hoida ära sarnaste kuritegude kordumine, aga ka totalitaarsete režiimide igapäevane heroiseerimine täna ja homme. Ka natsionaalsotsialistliku režiimi kuritegude uurimise, teadvustamise ning õigusemõistmise uus laine algas kuuekümnendatel aastatel, kui oli tekkinud ajaline perspektiiv ja peale kasvanud uus inimpõlv.

Meil pole illusioone – selle ettepaneku elluviimine on keeruline ja raske ülesanne. Seda on akadeemilisel tasemel arutatud ligi aastakümme. Euroopa Parlamendis korraldati viimane selleteemaline konverents 2012. aastal, tänavu kevadel arutati küsimust Budapestis.

Nüüd on hetk, kus peame selle küsimuse endi ja teiste Euroopa rahvaste ette asetama poliitilisel tasemel. Minevikuga leppimise ja tuleviku ehitamise aluseks on õiglus. Õiglusega ei saa kaubelda ega seda maha vaikida vaid sellepärast, et see on nii mõneski riigis poliitiliselt ebameeldiv või läheb vastuollu aja jooksul kinnistunud ajalooliste narratiividega.