Reet Linna ainus unistus on, et aeg raisku ei läheks
(1)
2015
Nordea kontserdimaja
Minu 2015. aasta tipphetk oli muusikal „Billy Elliot”. Kui mind sinna vanaema rolli kutsuti, mõtlesin 71-aastasena, et elu ei saa tõesti enam paremaks minna. Olgugi et kõik sai Meelis Pai sigaduste tõttu halva lõpu, oli see täiesti suurepärane kogemus. Esiti arvasin, et ma ei suuda laulusõnugi pähe õppida, sest laul oli viis minutit pikk. Siis pidi veel samal ajal tantsima ja toolidel hüppama... Õnneks olid mul vähe vanemad prillid ees ja publikut ma suurt ei näinud, seega hirmu polnud. See roll andis mulle meeletult palju enesekindlust, enesehinnang tõusis tublisti. Ma polnud seni 70 aastat mõelnud, et keegi võiks mulle sellise rolli anda. Eriti hinge läks hetk, kui koor oli trükkinud minu austuseks vanaema Edna kirjaga T-särgid, mis nad siis kõik koos minuga selga panid. Pisar tuli silma, sest see näitab, et inimesed, kellega töötan, peavad minust lugu. Ka mu lapsed ütlesid pärast etendust, et ema, sa oled äge. Selliseid hetki tahaks elus korrata. Ega ma suurt enam ei unista, aga tahan elada väga aktiivset elu. Ja ma tahan elada iga päev nii, et aeg ei läheks raisku. Vahepeal mõlgutan mõtteid, et äkki läheks sel aastal Alpidesse suusatama. Aga siis teatab mu vanem poeg Kent: ema, kas 69-aastasena on lubatud ja 70-aastasena ei ole enam lubatud mäkke minna? Vanus on tõesti selline, et enam ma kuhugi kõrgele ei roni ega keha paljasta, aga asju, mis pakuvad naudingut, peab ikka tegema.
1947
Vanavanemate Merivälja kodu
Minu esimesed muusikaga seotud mälestused on sellest, kuidas perekond sai isa vanemate Merivälja kodus kokku. Mina koondasin kõik ühtseks kooriks, ronisin tabureti otsa ja dirigeerisin nende laulmist. Eks ma olin isa (helilooja Arved Haug – toim) ja dirigent Jüri Variste pealt näinud, kuidas see käib. Vanavanemad olid sügavalt usklikud. Isegi kui õues paistis päike ja naabrilapsed tahtsid mind mängima kutsuda, pidin palvetamise ajal alati toas olema. Ega see mulle toona väga ei meeldinud. Mäletan, et vanaema oli väga hea kokk ja selles majapidamises ei tohtinud kunagi viina visata. Loeti meieisapalvet ja joodi punast morssi. Naljakas, et nüüd on mul justkui ring täis saanud. Elan ise peaaegu selle maja kõrval, kus möödus suur osa minu lapsepõlvest. Minu maja vastas olevas pargis käisin vanavanematega mängimas. Nüüd käin seal mina oma lastelastega. See on mulle väga tähtis. Aga muusika oli mu lapsepõlve läbiv joon. Tegelikult heidan oma kadunud isale natuke ette, et ta meid väga ei õpetanud, sest ma ei tunne nooti siiani eriti hästi. Aga kõik vanemate peod möödusid alati muusika saatel. Kas Uno Elts või Arne Oit võttis alati akordioni saatel viisijupi üles.
1987
Tartu levimuusikapäevad, Vanemuise kontserdisaal
See Vanemuise kontserdisaalis kogetud revolutsiooniline tunne jääb mulle eluks ajaks meelde. Laulsime üheskoos Alo Mattiiseni laulu „Ei ole üksi ükski maa” fosforiidikaevandamise vastu. Kõigil meestel olid pisarad silmas. Olin samal ajal toimetajana tööl ja filmisime saadet, kui ülevalt poolt tuli käsk, et me ei või seda lugu saatesse panna. Tallinnas oldi meie võitlus- ja protestimeelest aru saadud, mis tähendas, et selle laulu esitamine oli alguses küsimärgi all. Aga me ei osanud sel ajal midagi karta. Tundsime end kõik suurte maailmaparandajatena ja olime seda meelt, et võitleme üheskoos fosforiidikaevandamise vastu. Tundsime, et seisame millegi eest, aga ei mõistnud, mis see kõik tegelikult tähendas. Keelustamise jutud andsid meile pöörasust aina juurde ja olenemata sellest, et pidime lõpuks lindi taustal suud maigutades laulma, oli saalis nii suur möll, et keegi ei pannud seda tähele. See oli aeg, kui Tartus ilmusid välja esimesed sinimustvalged lipud. Hiljem oli „Aktuaalses kaameras” minu tehtud uudislõik, millest jõudsid ekraanile ainult üksikud seosetud kaadrid, sest montaaž pidi kõik sinimustvalgega kaadrid välja võtma.
25. september 1965
Tallinna perekonnaseisuamet
Minu esimene abikaasa oli väga ilus mees. Mäletan, et istusime kord sõbrannadega Palace’i kohvikus. Seal oli ka laudkond näitlejaid, kelle hulgas olid näiteks Milvi Jõe ja Karin Karm. Ühes lauas istus mäesuusataja Ants Parika. Kõik naised olid elevil ja tekkis väike võistlus, kellele see mees oma pilgu siis viskab. Ta viskas mulle ja sellest ajast hakkas meil käimine. Tol ajal ei teinud ma vist vahet, kas olen armunud või on armastus, aga me klappisime väga hästi ja aastapäevad hiljem abiellusime. Olin oma esimeses pulmas juba lapseootel ja minu moraal oli, et siis ei sobi enam pikka kleiti ja loori kanda. See põhimõte oli täielikult mu enda väljamõeldis, aga nii ma lasingi endale Moemajas tagasihoidliku villase kostüümikese õmmelda. Pulmapidu oli suur ja kestis mitu päeva. Mäletan, et mu mehe sõber, praegune hotelli Susi omanik ja kunstnik Jüri Uppin korraldas pruudiröövi. Viis mu Volgaga minema ja peitis nii ära, et keegi ei leidnud mind tükk aega üles. Asi ületas nalja piirid ja Ants oli sõbra peale väga vihane. Kuigi see abielu ei kestnud kuigi kaua, oli see väga tore aeg. Sellest abielust on mul maailma kõige parem poeg Kent, kelle üle olen väga uhke.
1970
Telemaja stuudio
Ansambel MERL-i loojaks saab ainuisikuliselt pidada Marju Kuuti, kelle idee oli panna kokku mitmehäälne tüdrukutebänd, millesugused olid siis maailmas väga populaarsed. Kusjuures alguses oli meie nimi Vallatud, sest mõtlesime, et tüdrukud on koos ja tore ju. Aga siis selgus, et Saaremaal oli samanimeline tantsuansambel. Seega panime oma eesnimede tähtedest kokku MERL-i. Tol ajal polnud palju punte, kes oleksid suvetuuridel käinud. Mäletan, et Olav Ehala – geenius, nagu ta on – kirjutas kontserdipaika sõites veel viimased seaded valmis. Laulsime isegi Jaak Joalaga inglise keeles, mis oli 1970-ndatel täiesti enneolematu. Kord, kui olime Lõuna-Eestis, nõelas mesilane mind silma peale, nii et lavale mineku ajaks oli mu üks silm täiesti kinni paistetanud. Esinesin siis moekalt päikeseprillidega. Meie tibukollaste pitskostüümidega oli ka hea nali, kui ühel kontserdil unustas keegi meist rinnahoidja selga panna. Tähelepanelikud kontserdikülastajad muidugi märkasid seda ja pärast oli Põlva lehes uudis, et missugune häbi: tüdrukud tulid Tallinnast laulma ja ühel polnud rinnahoidjat! See oli ka meie ainus häbipost, sest siiani on paljud muusikud öelnud, et Eestis pole tänapäevani olnud kuulda sellist kõlapilti, nagu oli MERL-il.
1995
Kuldse Trio suvetuur, öine maantee
See oli minu jaoks väga tähtis etapp, sest seniajani olin ainult duette laulnud. Siis aga kutsuti mind solistina kontserdituurile, kus sain terve suve mööda Eestit ringi sõita ja teenisin ka korralikult. Kord Hiiumaal olin meeste kambas ainuke naine ja mind esitleti nagu staari. Kui kontsert läbi sai ja järgmine päev esinemist polnud, mindi alati peole. Või kui isegi oli kontsert, siis mindi ikka, sest olime noored ja sellest polnud midagi. Ühte vanasse sarasse oli püstitatud baar ja kuna seal oli nii palju autogrammisoovijaid, pandi mu kõrvale seisma ihukaitsja. Mul pole kunagi rohkem elus sellist menu olnud, taheti jooki osta ja tantsupõrandale tirida. Tähelepanu oli jube palju. Meil oli väga elav seltskond ja kirev suvi. Minul on 1. juunil sünnipäev ja kui 31. mail oli kontsert läbi, sõitsime öösel ühest kohast teise. Täpselt keskööl tehti keset maanteed auto pagasnik lahti ning toodi välja šampanjad ja muud peened joogid. Oli ju Reeda sünnipäev!
2002
„Laulge kaasa” salvestus, Kalvi mõisa park
Tanel Padar oli siis alles verinoor ega osanud intervjuudes suurt sõnu ritta seada. Mäletan, et ta laulis selles saates laulu „Sõlmi juustest lahti pael”. Hea nali oli see, et pidin sõitma tookord mingile esinemisele ja lahkusin eraldi autoga. Terve seltskond, eesotsas Taneliga, oli mu auto taha sidunud kõiksugu potid, pannid ja pudelid, nii et mu auto nägi välja nagu pruutpaari auto. (Naerab.) Taneliga saan siiani väga hästi läbi ja ta on muide minu „Prillitoosi” saate suur fänn. See pole mingi nali. Kui ta tuleb ja räägib, et kuule, see oli äge lugu, siis saan aru, et ta ei aja mulle kägu, vaid ongi saadet vaadanud. Ta vaatab seda muidugi järelvaatamisest.
