Alatalu: tegu pole rahvaste ümberasumisega, vaid organiseeritud sissetungiga Euroopasse

Olles näinud erinevaid rahvamanifestatsioone ja protestimarsse maailma erinevais paigus, võib viimaste päevade telepildi põhjal küll öelda, et termin „rahvaränne“, millega Euroopa Liidu ladvik püüdis pikalt toimuvat selgitada, osutus abituks ja lapsikuks, sest tegu pole ühe järjekordse suurema rahvaste ümberasumisega, mida ajaloo vältel ikka juhtub.

Tegu on organiseeritud sissetungiga Euroopasse, ajendatuna sellest, et USA ja Euroopa suurriikide poolt algatatud või nii-öelda ülevõetud relvakonfliktid erinevates Põhja-Aafrika ja Ees-Aasia muslimiriikides on ohtlikult veninud ja loonud olukorra, kus normaalne elutegevus on välistatud ja iga hetk võib hukkuda tuhandeid süütuid. Arusaadavalt on säärases seisus mõistlik vaenukolletest lahkuda.

Nagu teada, on Euroopa suurriigid aastakümneid soosinud sisserännet oma endistest kolooniatest ja kuna praegused sõjad käivad just seal, siis oli põgenike suund algusest peale selge – Euroopasse. Kuni viimase ajani toimus see stiihiliselt ja põhiliselt lõunast – Liibüast, kust üle mere pagemise mahtudele ja tempole vajutas pitseri merealuste suurus.

Läinud nädalast alates on aga kõigil olnud võimalus tunnistada selgelt suunatud inimkolonnide liikumist Aasiast Euroopasse. Algul Iraagist, Süüriast ja mujalt Türgimaale, sealt Kreekasse. Edasi Makedoonia, Serbia ja Ungari ning siis juba Saksamaale või läbi tunneli koguni Suurbritanniasse. Hämmastav on seejuures tõdeda, et Süüria on ju nn. prantsusekeelne riik, ent pea kõik süürlased tahavad pääseda Saksamaale ja teavad hästi selle riigi pagulaspoliitikat. Tuleb tõdeda kolonnidena liikunud põgenike head informeeritust – teadsid, kuhu lähevad ja milliseid takistusi tuleb ületada, olid valmis kannatusteks, olid ka harjunud abi nii küsima kui nõudma, teadsid hästi inimõigusi. Samas - iga pilk lagale, mille nad endast pikal teekonnal maha jätsid, tõstatas küsimuse – kui palju ja kas üldse nad aduvad oma kohustusi keskkonna ja teiste inimeste suhtes seal, kus nad on otsustanud asuda elama!?

Eelkõige tulnuks sellele mõelda Berliinis, sest just Saksamaa ministrite ja ametnike kergekäelised lubadused ja väljahõigatud vastuvõetavate arv pani need kolonnid liikuma. Lisagem – ka sakslaste ootamatu asjatundmatus Lähis-Ida sõjakolletes tekkinud tegeliku seisu osas!? Jääb mulje, et vastupidiselt Berliinile, teadsid kolonnide kokkupanijad hästi Brüsseli poliitkööki – otsuste vastuvõtmise venimine, lubatu ja selle tegemisele eelnev ajaline intervall jmt. ning toimetamine käis vastavalt sellele. Kui Liibüa laevnike tegevus jättis põlastusväärse maffia toimetamise mulje, siis mööngem, et kagust tulnud põgenikekolonnide liikumises oli tunda managementi! Teades Brüsseli pikka petumängu Ankaraga ja Ateena mänge Brüsseliga ning asjaolu, et Türgis ja Kreekas on nagu tellimise peale ametis ajutised valitsused, siis polnud eriliseks uudiseks kolonnide formeerimine Türgis ja nende vaba (?) liikumine läbi nende kahe riigi. Makedoonia, Serbia ja Ungari suveräänsuse sõna otseses mõttes jalge alla tallamine kolonnide poolt tuletas aga valusalt meelde nii Pariisi kui Berliini 1990ndatel alanud ja tihti Moskvaga kooskõlastatud mänge Balkanil (viimane samm oli 25. augusti lepe Põhja-Kosovo eriõigustest), mille tulemuseks ongi auk Euroopa Liidu sees – grupp Balkani riike sinna lihtsalt ei kuulu või kuulub nii-öelda osaliselt. Ja just selle augu kaudu Euroopa Liitu tuldigi.

Teisisõnu – toimunu oli loogiline jätk poliitmängudele ja sõdadele ning paraku sama loogiliseks on kujunenud Brüsseli hilinemine reageeringutega. Ei tea, ehk aitaks, kui iga Euroopa ülemkogu või välis- jt. ministrite kogunemine algaks konstateeringust – „Euroopa Liit võtab aastast 2003 osa sõjategevusest Iraagis, aastast 2011 Liibüas ja Süürias...?!“ Säärasele mõttele viis Eesti siseministeeriumi asekantsler Erkki Koorti konstateering „Postimehes“. „Ilmselt on ainuke võimalus olukorra stabiliseerumine (põgenike) lähteriikides... Ilma välise sekkumiseta jäävad inimesed nendest riikidest põgenema, sest nad soovivad rahulikku elu.“ Ent kas lugupeetud asekantsler on seda deklareerinud ka mõnel istungil Brüsselis ja millal? Euroopa Liidu ja ka NATO reageerimisest rääkides ei saa kuidagi meenutamata jätta seda, kui palju aega võttis „roheliste mehikeste“ kuuluvuse kindlakstegemine ja seejärel nende poolt korda saadetu defineerimine. Et mõne aja möödudes möönda – aga meil ja neil on erinev rahvusvaheline õigus!?

Täpselt sama on kordumas tänaste pagulastega – tegelikult hakkasid nood oma nõrgemas variandis ehk siis Liibüa ja selle tagustest maadest saabuma veel mullu suvel. Alles nüüd – aasta hiljem on Brüsseli koridorides jõutud niikaugele, et räägitakse ka paari aastakümnete taguste pagulasi puudutavate seaduste muutmisest. Laias laastus öeldes arvestasid need nii-öelda üksiktulijatega, nüüd aga tullakse kolonnidena, kusjuures eeskõndijatel on ka Euroopa väärtused üksipulki teada ja neile rõhutakse osavalt. Mis muud, kui lootkem parimat!

Selge see, et suurearvulised sissemurdmised akendest ja ustest tabavad kõiki valusalt ja on inimesi, kes ei suuda sellega leppida pikka aega. Mereäärse rahvana on eestlased alati võõraid omaks võtnud, kui need on meie keelt ja kultuuri austanud. Mõistagi pole ükski ühiskond vaba neist, keda ühel või teisel ajendil kannustab võõraviha. Vaba ühiskond eelistab oma kodanike käitumist mitte reguleerida. Paraku tähendavad ootamatud kogu kontinenti hõlmavad protsessid – mida pagulaskolonnide sissemarss on kohe kindlasti – võimule kohustust näha ette ja ennetada kõik potentsiaalsed ohud.

Pärast seda, kui Eesti jõustruktuurid viisid võimalike probleemide vältimiseks Vao pagulaslaagri asukad kenasti ekskursioonidele, jääb arusaamatuks, et ei suudetud ette näha nende uut võimalikku ründamist olukorras, kus kogu senine pilt põgenike tulekust Euroopasse muutus 3-4 päevaga kardinaalselt uueks ja – vaid telepilti vaadates - isegi ähvardavaks. Me elame ju ikkagi infoajastul, ehk siis tulnuks valve välja panna, nüüd on Eesti negatiivne mainimine pikalt tagatud. Hea seegi, et muu Euroopa kõrval on see väike vahejuhtum. Võtkem asja nii, et kui Kesk-Euroopa saab kolonnidega hakkama, saame seda ka meie, kui õigel ajal õiges kohas ja õige jutuga suu lahti teeme. Ikka kõik ja mitte üksnes parlamendierakonnad – põgenikke võtab vastu terve ühiskond.