Kalle Palling: Pagulastest, loomalaadast ja inimlikkusest

Ülemaailmne pagulaskriis on muutumas rahvuslikuks kriisiks Eestis. Samas pole see esimene kord, kui maailm ja inimkond meie rahva oma stiihiasse tõmbavad - veel hiljuti lõhestas meid ju kooseluseaduse küsimus. Ehk tasuks vaadata teisi, ennast ja teha mõned järeldused.

Nii indiviidi kui rahva tasandil. Ka meie ise, poliitikud peame peeglisse vaatama ja mõtlema, mida oleme valesti teinud. Oleme edukad, kui õpime ka teiste riikide vigadest. Mööngem, et kindlasti teeme neid vigu veel, sest hetkel oleme lahendamas väljakutset justkui kaugelt lähenevat komeeti. Meil puudub kogemus. Reaalsed olukorrad ja lahendused tulevad ikka siis, kui me päriselt tegeleme nende inimestega kohapeal. Ja inimesi ei ole võimalik lahendada kui probleemi. Neid saab suunata, aidata, abistada.

Viivuks tundus, et kas mõistuse ja mõistvuse võidukäik või hilinenud suvekuumus kurnas ära EKRE, Ojulandi ja muud vaenuõhutajad, kuid furoor pagulasküsimuse ümber hakkas jahtuma. Loogiliselt võttes - jah, oleme väike rahvas, kuid mitte liiga väike, et aidata paarisadat abivajajat. Me ei tohiks põhimõtteliselt lubada endale mõtet, et meile lihtsalt ei meeldi teistsugused inimesed. Seda enam, et südamelt oleme ju suured?

Piisas ühest tikkudega poolearulisest, et lüüa rahvas jälle kaheks. Sealjuures on süüdi ka need, kes kasutasid antud juhtumit ära eneseupitamiseks ja ülejäänutest üleolemiseks lisaks nendele, kes pimedas vihas vaenu külvavad. Igal juhul nõustuvad ilmselt kõik osapooled, et antud olukord on pehmelt öeldes näotu. Samasse aega, eelmisesse nädalasse jääb kogu maailma juhtivate väljaannete esikaantele jõudnud ja sotsiaalmeedias "ikooni" staatuse saavutanud kolmeaastase Aylan Kurdi ja teda kandva Türgi politseiohvitseri pilt. Ma arvan, et see foto ja see lugu puudutas iga lapsevanemat. See on inimlik. Rääkigem siis miskist märksa nägusamast - inimlikkusest.

Eeskujud

Jonas Kakoschke, graafiline disainer Berliinist võttis enda juurde elama Conan Bakary, põgeniku Malist ning mõistis, kuivõrd vajalik on pakkuda enamatele põgenikele võimalust leida elukoht kohaliku juures. Mitte ainult ei leia pärast pikka ja ränka rännakut riiki saabunud põgenik endale katuse pea kohale, aga ühtlasi leiab ta ka sõbra ja tugiisiku, kes tutvustab teda kultuuriga, aitab asjaajamistes ning hõlbustab sulandumist uude keskkonda. See mõte andiski tõuke veebilehe „Teretulnud Pagulased" loomisele, mille kaudu saavad kohalikud inimesed pakkuda peavarju põgenikele Afganistanist, Burkina Fasost, Malist, Nigeeriast, Pakistanist, Somaaliast ja Süüriast. Abipakkumiste hulk ületas igasugused ootused ning nüüd on Kakoschkel plaanis platvormi laiendada Saksamaalt ka teistesse Euroopa riikidesse.

Island, 330 000 elanikuga saareriik, kes teadupärast tunnustas esimesena taasiseseisvunud Eestit, on samuti pagulaste pärast tagajalgadel. Sealsete elanike jaoks on ennekuulmatu ja naeruväärne Islandi valitsuse plaan võtta vastu vaid 50 sõjapõgenikku samal ajal, kui ainuüksi Süüriast on pagenud umbkaudu 4 miljonit inimest. Pärast valitsuse vastavasisulist otsust algas ulatuslik kodanikukampaania, mille tulemusena on enam kui 11 000 islandlast väljendanud soovi majutada enda juures pagulasi ning veel enam islandlasi on pakkunud toitu, riideid ja abi kohanemisel ning keeleõppel. Islandi rahvas on alati olnud eneseteadlik inimõiguste kaitsja ja abistav jõud humanitaarkriisides ning sealsed kodanikud ootavad oma valitsuselt väärilisi otsuseid nüüdki. Tohutu avaliku surve all kutsus peaminister David Gunnlaugsson kokku erakorralise ministrite komitee arutamaks vastuvõetavate arvu suurendamist.

Poolsada tugiisikut

Muuseas, Eestis on praeguseks end pagulastele tugiisikuks välja pakkunud umbes 50 inimest. Seda kõike meie kodanikuühiskonna ettevõtmise tulemusena. Aitäh selle eest Eesti Pagulasabile ja Johannes Mihkelsoni keskusele.

Sealjuures ei pea tugiisik pagulast enda juurde öömajale võtma või talle keelt õpetama - praeguse seaduse kohaselt on ette nähtud, et sõjapõgenikule tagatakse kahe aasta jooksul nii eluruum, eesti keele õpe kui ka tõlketeenus. Elamisloa saamise hetkest alates on inimesel võimalik ka koheselt tööle asuda, sest eesmärgiks on ju integreerida uued eestlased võimalikult kiiresti tööturule. Majanduspõgenike saabumise välistavad siinkohal kaks asjaolu: „sõel", mille taotlejad peavad läbima juba enne siia saabumist, ning - olgem ausad - ka meie enda inimeste jaoks "karm" sotsiaaltoetuste süsteem.

Kontrollitud põgenikud

Mida neilt siis uuritakse enne saabumist? Eesti eelistab põgenikke, kellel on olemas isikut tõendavad dokumendid, kellel on detailne ja kontrollitav taust ning kes näitavad üles soovi Eestisse jääda ja sulanduda meie ühiskonda. Loomulikult mängib kvalifitseerumisel rolli ka haridus, töökogemus ja kogukond, kust põgenik pärit on. Hilisema pererände vältimiseks eelistatakse täisperesid. Lähteriikideks on Süüria ja Eritrea. Tõele ei vasta see, et me peaks endi inimesi kuidagi teistmoodi kohtlema kui sõjapõgenikke. Ei ole vaja eraldada kõikide mugavustega kortereid nagu paljud väita soovivad.

Viimane lõik peaks tekitama igas südamega inimese teatavat tõrksust - me räägime siiski inimestest, mitte loomalaadast, kus kontrollitakse hambaid, karva läiget ja tõupabereid. Inimese ja isana tean seda, et ma ei oleks eluilmas valmis riskima oma naise ja lapse eludega, kupatades neid mingile jumalaarmust koos püsivale paadile pelgalt seetõttu, et olen kuulnud mingitest hüvedest ja toetustest. Veelgi enam, sihtkohas pole mind ees ootamas ei sugulased, sõbrad ega isegi mitte kindel töö, millest oma peret toita. Sellise otsuse langetab pereisa siis, kui meeleheite kisa on valjem kui mõistuse hääl ja jäämise risk kaalub üles lahkumise oma.

Nendel, kes siia saabuvad ja ka nendel, meie enda inimestel, kes on tõrksad sisserändajate suhtes, on lood rääkida - pole tarvis nende eest lugusid välja mõelda või ette veelgi kurvemaks kirjutada. Meie enda inimesed kardavad. Kuulame, mõistame ja aitame siis neid. Olgem eestlased, saagem eurooplasteks, aga jäägem inimesteks.​