Kiwa juubelinäitust ei saa nimetada etapiliseks sammuks kunstniku omamüüdi loomise karjääris. Pole selge, kas see on tunnustus kunstnikule ja kriitika muuseumile või vastupidi. Kuid kindel on, et mõlema institutsiooni seisukohast on tegemist ootuspärase sammuga.

Kiwa loomingulises praktikas ja selle meediakajastuses võib näha teatavat lahkheli. Ühelt poolt on tegemist meediagrafitiga, kunstniku teadlikult forsseeritud püüdega olla püsivalt pildil. Aga teisalt on see filosoofiline praktika, mille kohta kirjutatud teaduslikke artikleid võib Anders Härmi ja Hanno Soansi eeskujul nimetada kiwalüüsiks. Mõlemad poolused – ühelt poolt meediatäht, beib, androgüün, popiidol, DJ ja skandaalne (mitte)kunstnik ning teisalt multimeediakunstnik, kes defineerib uut Eesti transpopi kunstnike põlvkonda ja viib praktikasse poststrukturalistlikku filosoofiat – on Kiwa loomingus pea eraldamatud. Seega seisis kuraator ilmselt võrdlemisi raskete valikute ees.