Eerik-Niiles Kross: Vangide vahetust võib pidada sama vanaks traditsiooniks kui vangide võtmist
Vahetamist võiks pidada sama vanaks traditsiooniks kui vangide võtmist, ent eriti enne uusaega on see olnud siiski pigem erandlik. Muinas- ja keskaegsetele röövkäikudel võetud vangid müüdi orjadeks või vabastati lunaraha eest, kui oli selle maksjaid. Vangi langenud lihtsad sõjamehed, eriti haavatud löödi sageli lihtsalt maha. Ilmselgelt käis vangide väljaostmise või vahetamisega juba antiikajal kaasas oma protokoll ja selle läbiviimine nõudis mingisugust vastastikust respekti. Meenutame kasvõi, et Iliase järgi oli Trooja sõja põhjus kuningas Agamemnoni keeldumine võtta vastu lunaraha Apollo preester Chrusyse tütre eest ja tütar isale tagasi müüa. See oli nii solvav käitumine, sest solvas kombekohast lunaraha pakkuvat vastaspoolt, et järgnes jumalate kättemakse jne.
Varaseim põhjalikumalt dokumenteeritud vangide vahetamise süsteem tekkis Bütsantsi ja Araablaste kalifaadi vahel 8. sajandil. Sel ajal oli Bütsants araablastega sajanditepikkuses sõjas ja ajaloolaste arvates muutus vangide vahetamine vaenlasega võimalikuks esmapilgul ootamatul põhjusel. Nimelt vastastikuse lugupidamise tõttu, moraalifilosoofiasse kuuluva arusaama tõttu, et vastast tuleb respekteerida. Bütsantsi ja Araabia vaheline pidev sõjaseisukord oli kestnud pikalt, vastastikku oldi kaotatud ja võidetud, läbirääkimisi peetud ja teineteise kombeid tundma õpitud. Olid tekkinud diplomaatilised suhted ja midagi vastastikuse respekti taolist. Mitmesaja aasta vältel vahetasid sõjajalal olevad riigid Lamose jõel küllalt regulaarselt vange. Muide just sealt pärineb vangide sillal vahetamise sümboolne akt. Lamosel toimusid vahetused küll kahel sillal korraga. Vahetuse ajaks lepiti kokku vaherahu, ehitati vahetuspaika kaks silda, ja samaaegselt eri pooltelt sammuvaid vange vahetati üks ühe vastu tuhandeid korraga.
Samas, vanad roomlased oma vastastega vangide vahetamiseks üldiselt läbirääkimisi pidama ei vaevunud. Ja seda põhiliselt põhjusel, et roomlased arvasid ennast (enamasti õigustatult) kõigist barbareist sõjaliselt ja kultuuriliselt paremaks ja ülemaks. Sõjavangid müüdi gladiaatoriteks või orjadeks või ka õpetati välja leegionärideks, enda omad vabastati uue sõjaga.
Eestlaste esimene vangivahetus toimus aastal 1223
Eestlaste esimene vangide vahetus, mille kohta meil on tänu Läti Henrikule kirjalik teade ja mis pidi olema sel ajal ilmselt tavaline komme, toimus samuti sõjaseisukorras. 1223, üle-eestilise ülestõusu ajal kui eestlased olid ordu oma alalt minema löönud ja ristiusu maha pesnud, saatsid nad saadikud Riiga vaherahu ettepanekuga. Vaherahuga sakslased ei nõustunud, sest eestlased ei nõustunud ristiusku tagasi pöörduma. Ent eestlased tegid ka vangide vahetamise ettepaneku ja sellega sakslased nõustusid, saates pantvangis olnud vanemate pojad koju, saades vastu eestlaste käes vangis olnud ordurüütlid.
Hüpates uuemasse aega, tuleb öelda, et regulaarseks ja mingil määral reeglistatuks muutus vangide vahetamine suurte sõdade ajal 19. sajandi alguses. Rahvsuvaheline õigus samas vangide vahetamist kuni tänapäevani otseselt ei reguleeri. See on jäänud kahepoolsetel suhetel ja konkreetsetel juhtumitel tuginevaks tavaõiguseks. Genfi konventsioonid reguleerivad küll vangide kohtlemist ja haavatute kojulubamist, ent mitte vangide vahetust.
Eesti vahetas Venemaaga üsna mitu korda vange 1920ndate alguses. Näiteks 4. septembril 1923 pärast pikki läbirääkimisi Narva taga Komarovka raudteejaamas 6 vene spiooni ja bolševikku 7 Venemaal vangis olnud sõjaväelase ja luuraja vastu. Tollased vahetused räägiti tavaliselt läbi välisministeeriumide ja saatkondade vahendusel. Külma sõja aegne Ida ja Lääne vaheline spioonide vahetamise praktika tundub meile täna olevat standardne ja peensusteni välja töötatud reeglitega. Tegelikult toimusid nii tollased kui toimuvad tänased vahetused n-ö case by case korras ja iga vahetus on omalaadne. Õiguslikus mõttes on taoline vahetus hall ala ja ilmselt olekski selle reguleerimine riikide jaoks liiga palju piiranguid loov. Endale jäetakse võimalus leppida kokku nii, nagu vastaval hetkel ja vastavas kontekstis vastastikku vastuvõetav tundub.
Oma ohvitseri kojutoomine on auasi
Ma ei tea, kuidas täpselt räägiti läbi Kohver-Dressen vahetus, ent päris kindlasti sai seda teha ainult bilateraalselt ehk otsekontaktidega Eesti ja Venemaa vahel. Rahvusvaheline surve võib sellises asjas luua fooni, poolte muud huvid võivad mängida mingit rolli, ent praktilise vahetuseni saab jõuda ainult otsese pooltevahelise kokkuleppe teel ja nende kokkulepete juurde ei taha kumbki pool tavaliselt kolmandaid. Mõneti on tegemist riigi suveräänsuse ja oma kodanike kaitsmise kõige ehedama puutega. Oma ohvitseri kojutoomine on tänapäeval igale riigile auasi ja auasju ei ole väärikas anda teistele lahendada.
Külma sõja aegne klassikaline vangistatud luurajate vahetuspaik oli teadagi Glienicke sild Haveli jõel, mis ühendas Ida- ja Lääne Berliini sektoreid. Siin toimus näiteks 1962. aasta veebruaris ameeriklaste poolt vangistatud KGB polkovnik Rudolf Abeli vahetamine venelaste poolt alla tulistatud U-2 lendur Garry Powersi vastu. Viimane teadaolev vahetus Glienickel oli inimõiguslane Natan Sharanski ja kolme Lääne luuraja vahetamine CIA-sse tunginud tšehhi luuraja Karl Koecheri ja veel nelja idabloki luuraja vastu.
Ometi ei olnud Glienicke sugugi ainus paik ega silla moodus ainus tee taolisteks vahetusteks. Usutavasti on enamik taoliste vahetuste üksikasju senini saladuses ja kokkulepped võisid aset leida väga erinevatel tõukepõhjustel või ajenditel. Külma sõja aegsed ja hilisemad vahetused on toimunud ka lennuväljadel, neutraalsetes riikides, merel, raudteejaamades jne. Piiranguid tegelikult ei ole. Tehakse nii nagu kokku lepitakse.
Laias laastus iseloomustab tänapäevast vangide vahetuse kolm universaalset momenti, aga üldistused on siin muidugi riskantsed.
Kohveri-Dresseni vahetusega tunnustas FSB "päris riiki"
Esiteks, vahetus saab toimuda, kui mõlemad pooled leiavad, et vastaspool on selline, kellega on mõtet läbi rääkida. Vange saab vahetada kui tõdetakse, et jõuga ei saa hakkama ja mõlemale poolele on kasulikum kokku leppida. Mõlemad pooled peavad uskuma, et vastane peab kokkuleppest kinni ja on vähemasti selles asjas tõestanud, et on väärikas partner ja enam-vähem võrdne vastane. Just selles plaanis tuleb lugeda Kohver-Dressen vahetust Eesti riigi küpsuse ja kindlameelsuse kinnituseks. Pisut liialdatult saab öelda, et Vene eriteenistuste seisukohalt anti tunnustus Eestile kui "päris riigile". Vahetus on mõlema poole jaoks viik, võib-olla vaheviik, ent vähemasti seekord on Eesti võidelnud ennast Venemaaga viigilisse seisu.
Teiseks, taolisel vahetusel on alati nii operatiivne kui poliitiline mõõde. Lihtsustatult öeldes, Rõivas ja Pevkur peavad otsustama, kas vangide vahetus on Eesti huvides ja kas Venemaaga üldse tahetakse läbi rääkida, Sinisalu peab otsustama, milline oleks Eesti julgeolekuhuvides mõistlik ja vastuvõetav vahetuskaup ehk kui suurt hinda Eesti on nõus Kohvri eest maksma. Sama peavad Vene poolel tegema Putin ja FSB ülem Bortnikov. Välisministeeriumid võivad vahetada sõnumeid ja anda nõu üldistest kaalutlustest, ent otsuse saavad teha ainult riigi poliitiline ja julgeolekujuht. Kui vastasikune tahe leitakse, siis ülejäänu on juba tehniline küsimus ja koreograafia avalikkuse jaoks.
Kolmandaks - mõlemad pooled on sellise vahetuse puhul ülikergesti solvuvad. Mõlemale poolele on oluline, et nad paistaksid kodupublikule võitjatena ja et kaup tunduks "aus". Näiteks Iisrael on sageli teinud vahetusi, kus paari Iisraeli sõduri vastu on vahetatud sadu või koguni tuhandeid palestiinlastest või süürlasest vange. Iisrael saadab omadele sõnumi, et hindab oma mehi sadu kordi kõrgemalt kui vastaseid, Palestiinlased saadavad omadele sõnumi, et on kõigest paari vangi vastu koju toonud hiilgava hulga omi.
Et mõlemad pooled saaksid öelda: tegime kasuliku kauba, on tavaliselt taolised vahetused üks ühele või vähemasti võrreldavate hulkadega. Näiteks 2010. aastal Viini lennuväljal toimunud vahetus, kus USA andis venelastele 4 Lääne agendi vastu üle 10 arreteeritud illegaali, nende hulgas kurikuulsa Anna Chapmani, andis venelastele võimaluse öelda, et saadi rohkem kui anti. Ameeriklasetele aga, et anti 10 sissekukkunud illegaali, kes polnud jõudnud suurt midagi teha ja saadi 4 teenekat agenti, kes olid märksa hinnalisemad.
Signaal oma luurajatele
Kohvri ja Dresseni puhul on vahetuse võrdsus väga hoolega markeeritud. Venelastel oli vaja Kohver umbes sama rangusega süüdi mõista kui Eesti oli süüdi mõistnud Dresseni. Mõlemad presidendid pidid vastastikku meestele armu andma. Loodi niiöelda võrdne olukord.
Võib väita, et Putinil oli vaja saada Kohvri küsimus laualt maha enne kohtumist Obamaga. Usun, et see on siiski kõrvaline, kuigi ehk ajastuse mõttes oluline asjaolu. Venelastel oli märksa enam vaja saata oma luurajatele signaal, et kui te Eestis kinni kukute (ja see tõenäosus on aastatega pidevalt kasvanud), ei pea te siiski aastakümneid Eesti vangis istuma. Mõlema poole jaoks on sellise vahetuse puhul kõige olulisem oma inimeste moraali hoidmine.
Nüüd teab Eesti, et me omasid tõepoolest ei jäta. Vahetus on toimunud. Eesti-Vene suhted ei muutu sellest otseselt halvemaks või paremaks, ent nad on juba mingil tabamatul moel muutunud respektaablimaks ja riiklikumaks. Nii Tallinn kui Moskva mõistavad, et astutud on uude ajastusse.
