Presidentide Barack Obama ja Vladimir Putini vahel oli enne ÜRO peaassamblee istungjärku märke, et mõlemad justkui üritavad suhtlusvõimalust leida. Ent ÜRO-s peetud kõnedest oli näha selget eristumist. Oli see põrkumine pärast mõningast lähenemist kuidagi üllatav?
Suhtluskanali avamine oli võrdlemisi ootuspärane, sest Süüria kodusõda ei ole andnud märkimisväärseid tulemusi. See on ka märk sellest, et Venemaa üritab punktivõitu võtta. Üldine pingestatus nõuab õhu väljalaskmist. Need vastakuti põrkuvad kõned, mis ÜRO-s peeti, olid rohkem mõeldud kodupublikule ja oma lähimatele liitlastele. Aga sisuliselt oldi valmis ikkagi ka eraviisiliselt kohtuma ja probleemiasetusi lahkama. Ma ei taha mingil juhul väita, et see tähendaks mingit uut seisundit või et me saaksime rääkida läbimurdest riikidevahelistes suhetes. Pigem oleks võimalik lähim paralleel tõmmata Iraani tuumakõnelustega, kus USA on jõudnud märkimisväärsete tulemusteni, aga endiselt on näha selgeid vastuolusid ja ühildamatuid küsimusi. Samal ajal aga kombatakse hea tahte väljenduste saatel teineteise taluvuspiire ja püütakse liikuda teatud lahenduse poole.
