Jüri Saar: jääb vägisi mulje, et poliitikud, kes püüavad ära hoida kõrgkorruptsiooni juhtumite avalikuks tulekut, tahaksid „teha Kreekat“
Mõneti hämmastav on üksnes see asjatundmatuse ja demagoogia suur kontsentratsioon, mille abil püütakse mõne poliitiku poolt seada kahtluse alla meie õigusametkondade tegevuse seaduslikkust. Ja koos sellega Eesti järjekindlat õigusriikluse suunalist arengut.
Kahtlust avaldatakse just kapo tegevus õiguslike raamide suhtes, ei heideta mitte vähest võimekust, hooletust, laiskust, pealiskaudsust või muud professionaalsusega seotut. Ja selle nimel pannakse käiku kõik käepärased vahendid. Otse ületamatu asjatundmatusega hiilgab ennast politoloogina tituleeriv O. Loone, kes ei tea isegi seda, millega tegeleb Eestis kohus. Nimelt väitis ta artiklis (EPL 24. sept. 2015) süüdimatult, nagu meie kaitsepolitseil oleks kohtuvõim s.t õigus otsustada selle üle, kas inimene on kuriteos süüdi või mitte. Ning ka õigus inimesele seejärel karistus määrata.
Politoloog Loone ei esitanud mitte ühtegi fakti selle kohta, mil õigusemõistmisega oleks Eestis tegeldud kohtutest mööda minnes või kohtuinstitutsioone kuidagi kallutades. Kui mitte olla kuulnud võimude lahususest, ning et kõige sellega tegeleb tulenevalt EV Põhiseadusest kohus ja ainult kohus, ei tohiks antud teemal üldse (avalikkuses) sõna võtta. Autor žongleeris lisaks niisuguste terminitega nagu arreteerimine, salateenistused, majanduskuriteod tasemel, mille eest üliõpilane saaks hindeks „F“ ehk mitterahuldava. Erinevalt viletsa üliõpilastöö süütutest järelmitest tasub muret tunda, sest poliitikud suudavad läbi õiguslike regulatsioonide muutmise s.t õigusloome paljutki.
Kirjatüki põhieesmärk ongi nimelt poliitiline, mis ilmneb selgelt lauses, kus autor pakub välja keskkriminaalpolitseid kui kapole sobivat asendajat. Meie kaitsepolitsei muutuks sel juhul puhtalt vastuluurega tegelevaks ametkonnaks, kellelt tuleks ära võtta pädevus tegelemiseks mõnede kuriteoliikide eeluurimisega. Jutt on valdkondadest, kus kapo on olnud silmnähtavalt edukas tänu sellele, et lisaks spetsiifilistele võimekustele saab selles ametkonnas kokku viia erineval viisil kogutud infot.
Millal muutub riigireetmine ja salakuulamine tipptasemel korruptsiooniks ja vastupidi, millisest hetkest poliitilised erimeelsused muutuvad riigisaladuste reetmiseks või spionaažiks välisriigi kasuks, pole ju tegelikus elus üldse lihtne kindlaks teha. Kui luua etteulatuvalt jäigad barjäärid nende juhtumitega tegelemiseks, väheneks kindlasti tipptasemel tuvastatud kuriteojuhtumite arv, millest avalikkus üldse kuuleb.
Kapol on pädevus menetleda alates 2007 aastast kuue suurema omavalitsuse juhtide korruptsioonijuhtumeid (s.h Tallinn) ja alates 2011 riigi osalusega aktsiaseltside juhtide korruptsiooniga (s.h Tallinna Sadam). Just need on kohad, kus leiab sageli aset kõige kõrgemal tasemel ehk poliitiline korruptsioon, sest on seotud erakondadega. Ohtu suurendab Eestile iseloomulik asjaolu, et ühed ja samad isikud figureerivad üheaegselt erinevates rollides. Seal saavad kokku hämara päritoluga raha, mis oleks võimeline mõjutama nii valimistulemusi kui ka riigi poliitikat kõrgtasemel.
Sedalaadi korruptsioon, kus lisaks konkreetsete isikute ebaseaduslikule kasule tugevdatakse korruptiivseid sidemeid ja sõltuvusi, mis võivad katta lõpuks ämblikuvõrguna kogu riigi. Nimetatud tasemetel korruptsioon kujundab pidevalt just sedalaadi pahelisi seoseid, kust läbi altpoolt algavate erakondlike hierarhiate võib leida niite, mis viivad kõige kõrgemate võimuastmeteni välja.
Ja seda ka siis, kui Eesti figureerib uhkelt rahvusvahelise organisatsiooni Transparency International edetabelis kõrgel kohal kui riik, kus korruptsioon on marginaalne nähtus. Parafraseerides omaaegset teravmeelsust, „Eesti on riik, kus on ainult kolme liiki korruptante: need kes on olnud vanglas, need kes on vanglas ja need, kes lähevad vanglasse“. Pole mingit kahtlust, et siinmail on juba oluliselt raskem pääseda liiklustrahvist politseinikule altkäemaksu andes. Ning et mõnele operatsioonile saamiseks ei pea enam leidma kanali rahaümbriku toimetamiseks haigla peaarstini. Need on tüüpilised nn lihtsa majanduskorruptsiooni juhtumid, millega on asjad saadud enam-vähem korda.
Poliitilise korruptsiooni kõrgtasemete puhul tahaks justkui häbelikult vaikida, mida viimase aja sündmuste taustal on õnneks teha üha raskem. Siinkohal tuleb taaskord meelde riigikogulaste immuniteedi teema, millel on läbi rahvasaadik Kotka „ambrasuuri ette heitmise“ otseseos Tallinna linnapeale esitatud kahtlustustega. Pole keeruline taibata, et kontrollida tema väidete paikapidavust on oluliselt keerulisem kui mõne sellise isiku puhul, keda ei kaitse riigikogulase puutumatus. Mida teatavasti eelmise riigikogu tööperioodi lõpul laiendati. Ehk ikka ja jälle avaldub meie poliitikute püüd tekitada endale demokraatlikku ühiskonda sobimatuid eriõigusi ning neid aktiivselt isiklikes huvides kasutada.
Kui korruptsioonile lisandub poliitiline mõõde, lähevad asjad paratamatult keeruliseks ja mitmetähenduslikuks. Tavalise politsei ja kriminaalpolitsei võimekus tabada peitkuritegusid, kus kokkulepped tehakse mitteformaalselt ja hüvede andmise, saamise kanalid on sügaval peidus, on ilmselt piiratud. Öelda, et algatuseks likvideerime kapo sellealase võimekuse ja siis loome täpselt sama keskkriminaalpolitsei juurde, ei ole loogiline ega vastutustundlik. Just sedalaadi „reformimise“ teemat on korduvalt tõstatatud ka reformierakonna suunalt väites järjekindlalt, et üks ja sama ametkond ei tohiks tegelda vastuluure ja kriminaaljälitusega. Kas võib olla tegemist tõsimeelse idealismiga, sarnaselt Ameerika omaaegsele presidendile Woodrow Wilsonile, kes läks endast välja kuuldes, et Ameerika kindralstaap tegeleb võimalike sõjaolukordade kavadega? Siiski on väga raske päriselt uskuda, et viimastel aastatel maailma tasemel toimunud sündmused, kus mängis suurt rolli tippotsustajate inimlik omakasu, on meie reformaatoritele teadmata.
Eestis toimuval on paratamatult üha sagedamini rahvusvaheline mõõde ja seetõttu peab olema kvalifitseeritud kanal sedalaadi info mõlemasuunaliseks liikumiseks, mis ei läbiks esmalt poliitilist filtrit. Jääb vägisi mulje, et need meie poliitikud, kes püüavad ära hoida kõrgkorruptsiooni juhtumite avalikuks tulekut, tahaksid „teha Kreekat“. Ehk näidata ennast ilusamana, puhtamana, seaduskuulekamana ja kokkuvõtlikult salongikõlbulikumana, kui tegelikult ollakse. Väited, nagu demokraatlikes riikides puuduksid ametkonnad, kus tegeldakse üheaegselt kuritegude eeluurimise ja vastuluurega, on läbinisti valed.
Näiteks ameeriklaste FBI tegeleb nii tõsiste föderaalkuritegude menetlemise kui ka vastuluurega. Lisaks muudavad paljud Euroopa riigid just praegu oma vastavate teenistuste profiile. Tänasel päeval, kui leiab aset turvalisusega seotud valdkondade piiride enneolematu segunemine - nt sise- ja välisturvalisus, korruptsioon ja organiseeritud kuritegevus, sõjaline vaenutegevus ja terrorism, klassikaline sõjapidamine ja hübriidsõda - peavad ka julgeolekuametkonnad suutma muutustega kiiresti kaasas käia. Just nimelt varasematest kindlatest žanritest ehk kitsast spetsialiseerumisest väljumise suunas. Uute administratiivsete või õiguslike tõkete loomine töötaks sellele suunale vastu.
Lõpetuseks võib kokkuvõtlikult nentida, et mõned asjad ei muutu kunagi. Ikka on meie kahe kartellierakonna (Keskerakond ja Reformierakond) esindajad poliitilise korruptsiooni küsimustes sarnasel positsioonil ehk ühes paadis. Kui mitte kõiges, siis vähemalt soovis vähendada kapo ilmset võimekust tegelda poliitilise korruptsiooni alla kuuluvate kuritegude menetlemisega. Üldsõnalisest demokraatia kaitsmise loosungist kumab läbi soov hakata kontrollima parteilisel viisil meie õiguskaitseametkondi, et sealt suunalt ei tuleks ootamatusi, millel on potentsiaal lõpetada siinne poliithangumus.
