Andres Anvelt: pantvangis Keskerakond põeb Stockholmi sündroomi

Lähiaeg poliitilisele maastikule kindlasti suuri muudatusi ei too. Pigem julgen arvata, et reitingutabelites võib lähikuudel Keskerakonna populaarsus isegi tõusta. Seda võib põhjendada kaasaelamisega Keskerakonna juhi isiklikule võitlustele nii oma tervise eest kui „kallutatud“ uurimistegevuse vastu.

Kõik see tugevdab Savisaare kui poliitilise liidri n-ö märtripositsiooni ja koondab tema pooldajate ridasid. Nii sotsiaaldemokraatidel kui ka teistel juhtivatel erakondadel on sellises olukorras raske oma poliitilisi eelistusi korrigeerida. Tõele näkku vaadates - mingitest muutustest poliitmaastikul ei saagi rääkida enne, kui ei ole saabunud selgus ja lõplik otsus selles keerulises korruptsioonikahtlustuste jadas. Seda kõike muidugi juhul, kui tänane Keskerakonna liider hoiab oma erakonda oma personaalsete probleemide pantvangis. Samas kehtib ka selles pantvangidraamas n-ö Stockholmi sündroom, kus pantvangid muutuvad oma vangistaja suhtes kaastundlikuks ja solidaarseks.

Savisaare äsjane eemaldamine linna juhtimisest ei too samuti kaasa muudatusi erakonna poliitilises juhtimises. Kohtu kolmapäevane otsus ta ametist kõrvaldada on pigem avalik-õiguslik samm, mis kaudselt osundab kriminaalmenetluses olevate tõendite sügavusele. Eemaldamine linnapea ametist peaks tagama, et kõik osapooled on huvitatud asja kiirest menetlemisest, sest igasugune tõkend on kriminaalmenetluse katalüsaatoriks.

Poliitmaastikul hakkaks maa värisema vaid siis, kui Edgar Savisaar ennast ise erakonna juhtimisest taandaks ja laseks esile tõusta uutel liidritel. Sellisel juhul tekib erinevatel poliitilistel jõududel kiusatus uues olukorras üksteisele küsivalt otsa vaadata, et mis edasi? Mis siin salata, mitmed erakonnad on oma senises retoorikas, mis puudutab võimalikku koostööd Keskerakonnaga, taandanud antud küsimuse just parteijuhi isikule. Sellest tulenevalt võib uus situatsioon tuua kaasa võimalused vasakpoolsemaks valitsuseks Keskerakonna ja SDE osavõtul.

Samas on palju tõenäolisem n-ö paremtsentristlik suund, sest kahe suurema erakonna - Keskerakonna ja Reformierakonna - koostöö oleks mugavam ja ka võimutäius tunduvalt kontsentreeritum.

Viimase stsenaariumi korral teeb aga tõsiselt muret Keskerakonna valijaskonna püsivus. Suuresti vene valijate häältele ülesehitatud Keskerakond võib taolise liidu tulemusel kaotada märkimisväärse osa oma toetajatest ja laguneda, mis tekitaks praegusest tunduvalt suurema rahvuspõhise veelahkme Eesti poliitikas. Meie julgeolekuolukorda arvestades poleks see aga kõige parem tee.

Kokkuvõttes võib öelda, et Savisaare jätkamine on otseses mõttes garandiks tänase valitsuse pikemale koostööle, samuti tagab see Keskerakonna ühtsuse, populaarsuse ning valijaskonna püsimise. Teisalt jätkub nii viimase aastakümne poliitiline seisak ja mugavustsoon. Kõik see on muidugi usu küsimus ja mina usun, et pantvangikriis Keskerakonnas jätkub veel kaua.