Pöörane ja kallis küll, aga planeedi päästmiseks pole veel hilja

Arusaam, et inimene ei oota looduselt armuande, vaid ainult võtab, on iganenud.

Planeet Maa, rohekassinine pallike kollase Päikese ümber tiirlemas, naabriteks tulikuum Veenus ja kõrbekülm Marss. See pilt ei pruugi igavesti kesta, sest kui kliima edasi soojeneb, hakkab meie atmosfäär üha rohkem Veenuse kasvuhooneefekti meenutama ja Marsi-laadsete kõrbete laienemine meie planeedil on kindel.

Kosmoselaev Maa (Spaceship Earth), on termin, millega tähistatakse vajadust lõpuks ometi ühise meeskonnana tööle hakata ja ühine planeet elamiskõlblikuks jätta. Kui see termin 19. sajandil käibele tuli, arvas tööstusrevolutsiooni vaimustuses inimkond veel, et ressursid Maal on lõputud, kuid kui USA diplomaat Adlai Stevenson pidas 1965. aastal ÜRO ees selleteemalise kõne, nähti juba, et pidu ei saa kesta lõputult.

„Me lendame koos pisikeses kosmoselaevas, sõltudes selle haavatavatest maa ja õhu reservidest, kõik pühendunud selle julgeolekule ja rahule. Pääseme hävingust ainult hoolitsuse, töö ja ka armastuse kaudu, mis annab meile habrast jõudu. Me ei suuda säilitada seda poolikult õnneliku, poolikult armetu, poolikult enesekindla, poolikult masenduses, poolikult orja, poolikult vabana, kasutades ressursse, millest me varem unistadagi ei osanud. Ükski laev, ükski meeskond ei saa turvaliselt liikuda selliste vastuolude küüsis.” Stevensoni peaaegu et viimsed sõnad (ta suri samal aastal) kostsid sel ajal küll kurtidele kõrvadele, külma sõja maailm oli jagatud kaheks ja ühiselt kogu planeeti päästma hakata tundus võimatu.

Oli lõpuks aeg jõuda maailma, kus rasketööstus ja suitsevad korstnad majanduslikku võimsust ei näita, ideoloogilised vaenud kokkuleppeid ei nurja ja loodus võib meilt ka hoolitsust vastu oodata. Kuid kõikide puhastusseadmete kiuste jätkasime endiselt maa, vee ja õhu reostamist, inimkonnana olime nagu kahejalgsed parasiidid, kes üritasid planeeti nii tühjaks imeda kui vähegi võimalik.

Külm sõda sai otsa, ka „ajalugu sai otsa,” saabus modernismijärgne aeg, tööstuslik progress pole enam vankumatu religioon. Kokkulepped on võimalik ka üle kunagise raudse eesriide, aga suured tööstusriigid, kes on ühtlasi suurimad saastajad, ei taha kogu planeedi vajadustest aru saada.

Osooniaukude vastane Montreali protokoll jõustus 1989. aastal ja see freoonide kasutamist piirav leping on ka tänaseni jõus, koguni 197 riiki on sellega ühinenud. Seevastu Kyoto kliimalepped 1997. aastast, mis pidid meie planeedi süsihappegaaside õhkupaiskamise vähendama alla 1990. aasta taseme, ei andnud soovitud tulemust.

Esiteks keeldus USA Kyoto protokolli ratifitseerimast. Teiseks jõustus see hilinemisega alles 2005. aastal, kui Venemaa lõpuks liitus. Kolmandaks lahkus Kanada 2011. aastal kokkuleppest. Neljandaks on USA, Hiina ja India teatanud, et ei kavatse lubada ühtki uut lepet, mis kohustaks neid oma emissioone vähendama. Venemaa ja Jaapan on loobunud tegelikest sammudest Kyoto eesmärkide poole juba neli aastat tagasi. Ka EL pole üksmeelel.

Niisiis, seni tundub kõige levinumaks meetodiks kliimamuutuse vastu võitlemisel olevat otsustajate, vahel ka terve avaliku arvamuse oskus peita pea liiva alla. Meie pole süüdi, meie ei pea midagi tegema… Või siiski peame.

Ujuvlinnad

Esimesena on kliimamuutuse ohus India ja Vaikses ookeanis terve hulk saareriike, mis ulatuvad ainult mõni meeter üle merepinna, ajal kui ennustatakse maailmamere tõusu sajandiga ligemale meetri võrra. Selleks et Maldiivide elanikud ei peaks paatidesse kolima, on arhitektid teinud üha ilusamaid ujuvlinnade projekte, alustades näiteks LilyPadist, mida kliimapõgenike ujuva ökolinnana kujutas ette selle autor, Belgia arhitekt Vincent Callebaut juba neli aastat tagasi.

Paar kuud tagasi jagas mõttekoda Seasteading Institute välja oma preemiaid arhitektidele, kes osalesid ujuvlinna projekteerimisel. Ehitamine maksaks 167 miljonit dollarit ja ujuvlinn peaks olema valmis elanikke vastu võtma juba 2020. aastal. Kuid ujuvlinnad, nii inim- ja keskkonnasõbralikud kui nad ka poleks, on ainult tagajärgedega, põgenike majutamisega tegelemine.

Liustike kaitse

Kliimasoojenemine paistab praegu kõige rohkem silma polaarjää sulamisega, Arktikas on näha nii Gröönimaa kui ka kogu poolust katva jääkooriku kadu, murduvate jäämägedena maailmamerre vajumist ja kogu jääkilbi kahanemist. Sama on näha ka Antarktikat katva jääkooriku all, kuigi pealmine jääkilp mõnel aastal hoopis laieneb. Üks absurdselt kõlavaid algatusi on katta Gröönimaa liustikud valgete katetega, mis päikesevalgust rohkem tagasi peegeldaks. Selliseid polüpropüleenist katteid kasutatakse näiteks Alpides, et kaitsta suusaradu sulamise eest, Gröönimaale soovitas sellist katet Ohio osariigi ülikooli teadlane Jason Box 2009. aastal.

Planktonile süüa

Süsihappegaasi õhku paiskamise vähenemist pole ikka veel näha, seni otsitakse lahendusi, mis ei vaja tehaste sulgemist ja autode keelustamist. Üheks võimaluseks pakutakse planktoni toitmist, sest need, ookeani ühed väikseimad organismid, on võimelised tohutul määral siduma süsihappegaasi ja tootma ka hapnikku. Niisiis, kui paigaldada Vaiksesse ookeani hiigelpumbad, mis pumpaksid toiteainerikkamat vett külmemasse sügavusse, võiksime esile kutsuda planktoni vohamise. Kui me ikka teame, mida see endaga kaasa toob?

Seemnepommid

Fotosüntees on taimede võime süsihappegaasi, vett ja mineraalaineid sidudes päikeseenergiat kasutades süsivesikuid ja hapnikku toota. Mida rohkem puid, seda vähem üleliigset süsihappegaasi. Amazonase vihmametsade maha raiumine pole kaugeltki lõppenud, aga teadlased pakuvad võimalusi visata taevast alla nn seemnepomme, mis lõhkedes paiskaksid seemneid suuremale alale laiali ja soodustaksid näiteks metsastumist. Nii absurdne kui see idee ka ei tunduks, on seda edukalt katsetatud orkaani Katrina järgsel looduse taastamisel USA-s.

Heitgaase neelavad tehispuud

Teine idee on püstitada maanteede servadesse tehispuid, mis ei pruugi isegi taimi meenutada, aga suudaks siduda õhus olevat süsihappegaasi. Üks algatajaid on praegu Arizona ülikoolis töötav Klaus Lackner, kes on esitlenud tehispuid, mis võimelised neelama tuhat korda rohkem CO₂ kui tavalised puud. Praegu otsivad sellistele toodetele turgu teadlased nii Californiast, Kanadast kui ka Šveitsist, aga oma lihtsusest hoolimata pole need laialdaselt rakendusse läinud.

Päikeselinn Jaapanis

Päikeseenergia otsib iga päevaga järjest uusi rakendusi, päikesepaneelidega autodest ja majakatustest kuni lamamistoolide, käekottide ja riieteni välja, mis võimaldaks üleliigset päikesekiirgust neelata ja taastuvenergiaks ära kasutada. Jaapanis valmis juba kaks aastat tagasi maapealne ökolinn Sakai City Osaka prefektuuris, kus tervet uusarendust töötati välja nullemissiooni eesmärgiks seades ja kogudes päikesest ja tuulest nii palju energiat kui võimalik.

Lehmad söögu küüslauku

Üks osa maailmast üritab ikka veel ennast veenda selles, et inimtegevusel pole kliimasoojenemisega pistmist. Otsitakse isegi meetodeid, kuidas tõrjuda üleliigset päikesevalgust kosmoses, näiteks sinna hiigelpeegleid paigutades…

Veidi paremini teostatav oleks John Lathami (USA atmosfääriuuringute rahvuslik keskus, NCAR) 2008. Aastal välja käidud idee viia merele 1500 laeva, mille ainus ülesanne oleks pumbata merevett auruna taevasse, et soodustada pilvkatte tehet. Pilved peegeldavad päikesekiirgust, ühtlasi aitavad jahutada kliimat.

Kasvuhooneefekti soodustab ka metaan. Üks olulisemaid metaani atmosfääri paiskajaid on karjakasvatus. Walesi teadlaste idee sööta lehmadele küüslauku, et hävitada nende soolestikus metaani tootvaid baktereid, kõlab pigem julma naljana. Metaani õhku paiskumist oleks võimalik palju rohkem piirata hoopis gaasi- ja naftatööstuses.